Lumivalgeke ja murjan Mike

Foto: Internet

“Eestlane olen ja eestlaseks jään” on paljudele maarjamaalastele ühtaegu hümn, ood ja rahvalaul. Eestimeelne lapsevanem näeb hoopis parema meelega, et tema järeltulija üksnes rahvuskaaslasega leivad ühte kappi paneb.

Kui aga laps kingib südame piiritagusele, keda ei erista meist mitte ainult keel, vaid ka nahavärv, toob see nii mõneski emas-isas esile jooni, mis oskavad halvas mõttes üllatada.

Üksikema hoole all üles kasvanud Indra on tüdruk, keda lapsest peale on paelunud kauged maad, meretagused asjad ja võõrad kultuurid. Nii juhtuski, et pärast gümnaasiumi lõpetamist pakkis ta seljakoti ja kadus kõigi nelja tuule poole. “Vaatan kõigepealt natuke mujal Euroopas ringi, eks mul hiljem ole aega ülikooli minna,” viipas ta ukselt, justkui sõidaks Pariisi asemel Nuustakule.

Gulliver liliputtide seas

Peatunud ühes, teises ja kolmandas riigis ning teeninud elatist kord nõudepesija, kord puuviljakorjaja, kord ettekandjana, leidis Indra end ühel ilusal päeval teadmise eest, et kõik teed, kaasa arvatud tema oma, viivad Rooma. Keset Peetruse platsi seisis mees, mõjudes sebivate turistide hulgas nagu Gulliver liliputtide seas. Indra, kellel oma 183 cm kasvu juures polnud just sageli võimalust meesterahva peale alt üles vaadata, kohtas järsku otsekui poolel teel taevasse sügavpruuni silmapaari. Need silmad asetsesid näos, mis kuulus negriidse rassi ühele väga maskuliinsele esindajale.

Sireda blondiini komistus lummavasse pilku osutus jalustrabavaks. “Mina olen Mike,” osutas mees enesele, vaadates Indrat nagu ilmutist. “Mina olen Indra ja ma räägin vabalt inglise keelt,” kogeles tüdruk. Nii nende armastus algas ...

Saanud paar kuud hiljem mehe vanematekodus Londonis sooja vastuvõtu osaliseks, otsustas Indra Mike`ile samasuguse elamuse pakkuda. Ta helistas emale. “Ma tulen koju käima ja võtan oma sõbra kaasa. Või mis ma ikka salgan, ta on rohkem kui sõber, oleme nõuks võtnud peatselt paari minna.”

“Oi, kui tore!” kostis kõnetraadi teisest otsast. “No see ütlus peab tõesti paika, et igas maailma paigas leidub mõni eestlane, ka see ainus ja õige. Ootan teid põnevusega.” – “Ema, ta pole ...” püüdis Indra seletada, ent torust kõlas juba katkendlik signaal.

Ema oli Indrale ja ta väljavalitule lennujaama vastu tulnud. Mike`i silmates asendus naise lai naeratus kohkunud grimassiga. “Issand, neeger!” kiljatas ta ja klammerdus otsekui kaitset otsides tütre käevangu. “Kuss!” proovis too pettunut vaigistada, ent ema haavatud tunded voolasid ohjeldamatult üle ääre. “Minu ilus tütar nagu Lumivalgeke elab kokku säherduse murjaniga! Ma ei luba seda. Kuuled, Indra, mitte iial!” – “Ma olen täiskasvanud inimene ega vaja sinu luba!” tõstis ka Indra häält. “Meie Mike`iga armastame teineteist, me abiellume ja sinul ei jää muud üle kui minu otsust austada.” – “Sa abiellud selle metslasega ainult üle minu laiba!” hüüatas ema. “Ja minu maja uksest see murjan sisse ei astu!” Mike seisis abitult naeratades sealsamas, saamata eestikeelsest kõnest summagi aru. “Mis juhtus?” päris ta ärevalt, kuid vastamise asemel võttis Indra tal tugevasti käest kinni. “Olgu, eks me läheme siis hotelli!” heitis ta solvunult. Indra mõistis, et ema käitumist ei juhtinud pelgalt hetkeemotsioonid, vaid sügav veendumus, ja panna teda Mike`i omaks võtma on niisama raske kui ehitada sild üle tühjuse.

“Lähme, ma hiljem seletan,” tõmbas Indra mehe liikvele, jättes ema lennujaama ootesaali oma jäikusega rinda pistma. “Kas su ema on rassistlike vaadetega?” küsis Mike, kui oli hotelli kohvikus Indra seletuse ära kuulanud. “Mina nimetaksin seda marurahvusluseks,” püüdis Indra ema tõekspidamisi mingilgi määral paremas valguses näidata. “Ta väärtustab eestlust ja peab rahvuste segunemist laiduväärseks.” – “Isegi siis, kui mängus on tema ainukese tütre õnn ja heaolu?” – “Kardan küll,” ohkas Indra.

“Ma ei mõtle ümber!”

Järgmisel päeval sõitis Indra koju, et emaga tõsine neljasilmavestlus maha pidada. Ema põsed olid nutust lapilised ja ta olek kõneles magamata ööst, aga nagu hetk hiljem selgus, oli see märk enesehaletsusest, mitte järeleandlikkusest. “Miks sa mulle seda teed, kas ma olen sulle halb ema olnud või?” küsis ta nuuksudes. “Ja kust sa tolle tahmanäo üldse üles korjasid? Kusagilt rentslist, jah? Silla alt? Illegaalide kvartalist? Millega ta üldse tegeleb? Lammutab romulas autosid? Äritseb narkotsiga?” – “Ta on arst. Intern,” sõnas Indra vaikselt, kui ema küsimustevool viivuks vakatas.

“Arst? Noh, hea vähemalt seegi. Aga kuidas sa elu koos temaga ette kujutad? Ta on mustanahaline ja te olete pärit nii erinevatest oludest. Kui teil lapsed sünnivad ... Oh, armas aeg, ma ei taha sellele mitte mõeldagi!” – “Jah, ema, arvatavasti sünnivad meil ka lapsed, ilmselt väga ilusad,” naeratas Indra. “Ja elama hakkame Inglismaal.”

“Püha jumal, tüdruk, sa oled hulluks läinud, see murjan on su ära teinud. Viska see mees peast, jää Eestisse, omanda haridus ja naudi noorust. See, mida sa armastuseks nimetad, on sul ainult tuju, see läheb mööda, usu mind!” – “Ema, sa ei saanud vist minust aru. Ma a r m a s - t a n Mike`i ja me abiellume, meeldib see sulle või mitte.”

Tuppa sigines halvaendeline vaikus, mida segas vaid seinakella pikaldane tikk-takk. “Ma ei mõtle ümber,” pani Indra käe oma toa ukselingile. “Lähen pakin mõned asjad kokku, me lahkume homme lõunase lennuga.”

Kui Indra toast kohvriga väljus, istus ema köögilaua taga, kivinenud ilme näol. Kallistusele ta ei vastanud ning kui tütar takso saabudes head aega soovis, ei vaevunud peadki pöörama. Ütles vaid justkui iseendale: “Sa teed suure vea, laps.” – “Eks mul tule siis omaenda vigadest õppida,” kostis Indra. “Nagu meil kõigil.”

Pulmakutsele ja noorte poolt välja makstud kaheotsapiletile vaatamata jättis ema Indra laulatusele minemata, samuti pole ta kordagi avaldanud soovi näha tütrepoeg Richardit, kes saab septembris aastaseks.

Indra saadetud foto, millel naeratab kaamerasse võluv oliivikarva naha ja tumedate kiharatega pisipoiss, leidis koha sügaval sahtlipõhjas. On emasüdameid, mis ei suuda laste valikutega leppida. Ega tunnistada, et mida vabamaks muutub maailm, seda enam tuleb ette segunevaid saatusi ja väljumisi ahta mängumaa piiridest.