Purki pandud suvi

Vanaema suvel keedetud moos maitseb aastaringselt imehästi - pannkoogil, pudruga ja lihtsalt lusikaga purgist. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eestlased on moosikeetja rahvas, suhkru kõrge hind traditsioone ei murra. Moose keedab vana ja noor perenaine. Ja mõnes peres kindlasti ka peremees. Retseptid on pärit nii kokaraamatust kui internetist ning mõni on edasi antud põlvest põlve.

Levalas metsade lähedal elav Ülle Sillandi keedab igal suvel moose nõnda rohkelt, et täis saavad oma keldririiulid ning väärt kraami jagub ka laste peredele ning sõpradele kinkimiseks.

“Mulle kohutavalt meeldib metsas käia ja väga meeldib moose keeta. Ma arvan, et see on lapsepõlvest pärit: meid oli üheksa lapselast, kes me suvel vanaema juures olime, ning igaüks sai kätte suure ämbri, mis tuli metsas marju täis korjata,” rääkis Ülle.

Levala Naisseltsi on Ülle esindanud ka Lääne-Viru Maanaiste Liidu korraldatud hoidistemessidel Mädapea mõisas, kus ta sai viimati pärjatud tikri-pähklimoosi eest.

Tikri-pähklimoos:

1 kg värskeid karusmarju,

100 g kreeka pähkleid,

siirup (1 kg suhkrut ja 1 kl vett).

Tikritele tuleb puutikuga augud sisse torkida ja lasta neil suhkrusiirupis tasasel tulel keema tõusta ning kuumutada nõnda 20 minutit. Järgmisel päeval panna pähklituumad mõneks minutiks kuuma vette, seejärel välja võtta ja noaseljaga puruks vajutada. Puistata pähklid tikrite sekka, keeta veel 20 minutit ning panna moos purki.

Ülle rääkis, et nõnda talitades jäävad marjad kenasti terved ja eriti ilus moos tuleb punastest tikritest.

Kadrinas elav noor naine Helin Piirisalu on moosikeetmisega katsetanud umbes viimased neli aastat ning ideid saanud enamasti internetist.

“Mulle väga meeldib süüa teha ja põnevaid asju katsetada ja nii ma proovingi seda, mida teised on netis eriti kiitnud, vanaemade ja emade kokaraamatuid ei ole veel uurinud,” kõneles Helin, kes on keetnud näiteks maasika-rabarberimoosi, millele lisas tähtaniisi. Väga ruttu söödi peres ära mandlilaastude ja amarettoga kirsimoos. Viimase puhul kasutas ta moosisuhkrut, et keedis vedel ei jääks.

Mädapeal peetud hoidistemessil pälvis kiidusõnu ka Ülle Veskimägi tervisemoos, mille ta keetis õuntest ja astelpajumarjadest, võttes kilo õunte kohta 300 grammi astelpajumarju ning 800 grammi suhkrut. Algul keetis ta õunu ja astelpaljumarju eraldi, lõpus segas need kokku ning pani kuumalt purki.

“Mina võtan kilo marjade kohta ikka 800 g suhkrut – muidu ei seisa ja jääb vedel. Parem ikka rohkem suhkrut panna, siis on kindel,” rääkis Ülle, kes kasutab alati tavalist suhkrut ning pektiini sisaldavat moosisuhkrut ei usalda.

Kaneel ja nelk moosi sees

Tuttavatele moosidele saab uusi maitsenüansse anda maitseainetega. Helve Ploom, kes hoidistemessil Tudu Maanaiste Seltsi Loit esindas, sai kiita oma huvitavate õunamooside eest.

“Ühel maanaiste ühenduse õppepäeval räägiti maitseainete raviomadustest ning moosi keetmisel see ka meenus. Kuna õun on tänuväärne moosimaterjal, sest on tagasihoidliku maitsega ja sobib kombineerimiseks paljude teistega, otsustasin proovida. Olin tulemusest ise vaimustuses,” jutustas Helve Ploom.

Maitseainete ja mõningate viljade kohta jagas Helve Ploom niisugust teavet: nelk tervendab kopse, puhastab lümfisüsteemi, vähendab külmatunnet; kaneel tervendab südant ja parandab vereringet, soojendab neere, normaliseerib veresuhkrut; ingver soojendab organismi, parandab seedehäireid, tekitab isu, eemaldab kõhugaase ja toniseerib südant; apelsin tugevdab immuunsüsteemi, väljutab jääkaineid, vedeldab verd, väldib veresoonte lupjumist, aitab kõhukinnisuse korral; kardemon leevendab kõhupuhitust, toetab seedimist, aitab rasedusaegse iivelduse vastu ja soodustab kuseeritust.

Juba mainitud Mädapea hoidistemessil märgiti ahhaa-kategoorias ära ka Helve Ploomi sidrunväändiku hoidis. Sidrunväändik ise kasvab dekoratiivtaimena aias poolvarjus, saaki hakkab andma viiendal-kuuendal kasvu­aastal. Taime marjad sarnanevad punase sõstra kobaratega. Hiina meditsiinis on seda taime kasutatud juba vanast ajast, sest kosutab keha ja vaimu.

“Minul hakkas ta vilju kandma siis, kui istutasin aeda teise tai­me veel. Ja meil ei kanna ta igal aastal vilju, seetõttu pean teda väga kalliks maiuseks,” rääkis Ploom.

Sidrunväändiku marjade hoi­distamisel soovitab ta võtta võrd­ses osas marju ja suhkrut, sulgeda purk keeratava kaanega ning panna paariks kuuks külmikusse. Vahetevahel tuleb marju segada, kuni suhkur sulab.

“Sobib hästi gurmaanidele peente lihatoitude kõrvale. Kui tekib näksimise või kommiisu, saab teelusikaga purgi sisu mekitsedes imelise maitseelamuse. Purgi kallale ei maksa minna õhtul hilja, ka ei sobi sidrunväändik unehäirete ja närvisüsteemi haiguste raviks,” kõneles Helve Ploom.