Suhted: Tõstis kleiti, näitas sukka

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet

Klassikalise stsenaariumi järgi kipuvad meesülemused nõrgemast soost alluvaid pehmest kohast näpistama ja neile ühemõttelisi märkusi poetama.

Järgnevas loos aga on naisboss see, kes meesalluvat kõiki oma võlusid appi võttes laiale teele ahvatleb. Asja muudab tragikoomiliseks tõik, et ahistatav on truu abikaasa ja hea isa, kes pole kordagi tundnud keelatud viljade patumaitset.

Armand oli kirjastuses, kus ta toimetajana leiba teenis, ainuke meeshing otsekui kukk kanakarja keskel. Et ta oli välimuselt nägus ja hingelaadiltki igati kena inimene, saatsid teda kolleegide igatsevad pilgud ja külluslik tähelepanu.

Uus juhataja Tuulika aga ei piirdunud üksnes pilkudega. Alluvatele midagi teatades tavatses ta ikka Armandi kõrval seista ja käe talle nagu muuseas õlale asetada. Naispere itsitas, kui Tuulika mehe suunurgast sinna lõunasöögist jäänud salatitükikese ära pühkis, pudistades nagu lapsega: “Mudi dul nii pudlune, teeme puhtaks. Vot niimoodi!”

Üha sagedamini kutsus juhataja Armandi oma tillukesse kabinetti, ettekäändel, et temaga nõu pidada, ja sättis ennast istuma mehe tooli käetoele, nii et napp kleidike paljastas lisaks sukapaelale ka tolli jagu sihvakat kintsu.

Armand punetas ja üritas puigelda: “Tuulika, saa ometi aru, ma pole huvitatud, noh!” – “Aga sina meeldid mulle küll, magus poiss,” kudrutas Tuulika, sõnade saatjaks hulluksajavalt sametine silmavaade.

Järgnes see, mis tõestas, et Armandki, see abielutruuduse musternäide, oli vaid nõrk meesterahvas. Kui Tuulika tegi ettepaneku nädalalõpuks tema sõbranna suvilasse sõita (“Mõtle, meri otse õue all ja kalurite käest saab kala osta ja ...”), ei vajanud Armand pikalt mõtlemisaega. Abikaasale esitatud valegi, et läheb kunagisele koolivennale appi autot putitama ja saunamõnusid maitsma, tuli libedasti üle huulte.

Noorelt ja süütult naitunud Armandile, kes juba kuus kuud pärast pulmi isaks sai ja kellel seetõttu oli puudunud võimalus sarved maha joosta, tundus nädalalõpp suvilas nagu üürike kujutelm tõelisest õnnest.

Nunnalikult konservatiivse abikaasa ja käskluste “Vii prügiämber välja!”, “Aita lapsi vannitada!” ja “Käi koeraga jalutamas!” asemel miilustas tema ümber õrn naisolevus, lugedes soove ta silmadest. “Kallis, tahad kala kõrvale veini?”, “Paneme su selja taha padjakese, nii on mugavam, eks ju?”, “Las ma määrin su õlgadele kreemi, päike on mu magusale poisule liiga teinud!” – need laused mõjusid Armandile luulepärlitena, lohutavaks kontrastiks hallile eluproosale. Tuulika tundus talle nagu ingel, kellel oli kõik olemas peale tiibade, ja needki lisandusid, kui veinipudeli põhi paistis.

Süümepiinad saabusid koos hilishommikuga, mil Armand ärkas, ent hajusid kohe, kui Tuulika, käterätt turbanina pähe seotud, talle kohvi voodisse tõi. “Kuidas tudisid, kallis?” nunnutas naine. “Küllap olid väsinud, me hullasime ju päris tormakalt.” Armand maigutas suud ja tundis, et peab avameelne olema, ja kohe. “Tead, Tuulika, ma olen sinusse armunud,” tunnistas ta häbelikult. “Sina armastad ju mind ka, eks?”

Naine vaikis ja naeratus ta näol paistis mõranevat. “Kui sa tahad, et lahutaksin, siis ...” jätkas Armand õhinal, ent Tuulika katkestas ta kõnevoolu. “Arutame seda millalgi hiljem, naudime täna ilusat suvepäeva. Nõus?” Seda öeldes polnud naise hääl enam sama võrgutav kui ta taljejoon ja kaelakumerus.

Kus tegijaid, seal nägijaid. Mõni päev hiljem sai Armandile selgeks, et abikaasa on ta kõrvalehüppest teadlik.
Õhtul, kui lapsed magama pandud, süütas naine sigareti, mida ta tegi vaid neil puhkudel, kui miski ta endast välja viis, ja tõi kuuldavale üheainsa sõna: “Räägi!” – “Mi-mida?” kokutas paljastatud don Juan.

Armandi naine Julia polnud inimene, kes oleks kulutanud auru pikkade stseenide ja ohtra suupruukimise peale. “Sa kas teed selle lehtsabaga lõpu või kolid välja!” teatas ta lühidalt. “Mul on vaja majja meest, kes kõlbaks igaks elujuhtumiks, mitte kitse, kes jõlgub kahe heinakuhja vahet.”
Armandil käis läbi pea, et naine oli leidnud õige võrdluse, sest just niisuguse kitsena ta ennast tundis – ühel pool krõbekuiv aruhein oma palju kordi järele proovitud headuses, teisel pool erutavalt lõhnav värske ristik.

Et oli suvi ja puhkuste aeg, ei puutunud Armand Tuulikaga paar kuud kokku.

Septembris, mil mõlemad taas tööl olid, näis Armandile, nagu olnuks nende kirest lõõmav nädalaõpp pärit mingist ammusest unistusest. Tunded aga kobrutasid südames endise hooga ja mees ei oodanud midagi rohkem kui Tuulika tähelepanu ja puudutusi. Neid aga ei järgnenud. Selle asemel sai mees kolleegide käest teada, et Tuulika kavatseb juhataja kohalt lahkuda ja ühte Kesk-Eesti väikelinna elama asuda. “Muide, üks uudis veel - ta ootab last!” sosistas müügijuht ja vaatas Armandile tähendusrikkalt otsa.

Kogunud pisut julgust, astus Armand juhataja kabinetti ja küsis: “On see minu laps?” – “Kust sa seda võtad?” tegi Tuulika suured silmad. Kehitas siis õlgu ja lisas: “Ja kui ongi, mis sinul sellega pistmist? See on m i n u laps. Ära valuta pead asjade pärast, mille üle mul on täielik õigus üksinda otsustada.” – “Tähendab ... sa  võtsid mind nagu vahendit, kelle abil endale järglane soetada?” tammus Armand ühelt jalalt teisele. “Panid mind endasse armuma, ehkki teadsid algusest peale, et kõik sinupoolne on pettus?”

“Pole mina esimene ega viimane, kes nõnda talitab,” muigas Tuulika. “Ma ei sundinud sind millekski. Kui see sind lohutab, siis natuke sa mulle ikka meeldisid ka, aga ma pole seda tüüpi naine, kes kavatseks eluaeg mehe haisvaid sokke pesta. Nüüd aga teeme nii, et ära mitte mõtlegi mind otsida. Meil oli natuke aega koos tore olla ja sellest piisab üheks ilusaks mälestuseks. Milleks kõike ära rikkuda!”

Järgmisel päeval korraldas Tuulika kolleegidele pisikese lahkumispeo. Armand tõi oma puudumise vabanduseks perekondlikud kohustused. Ta teadis, et poleks suutnud häälestada oma meeleolu vabale ja sundimatule lainele ning teised võinuksid armastuse ja haiget saamise ta silmadest nagu raamatust välja lugeda.

Mõni kuu hiljem proovis Armand Tuulikale helistada, aga mobiiltelefon andis teada, et valitud number pole kasutusel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles