Pentti Kangasluoma: Kui ei karda, ei saa olla ka julge

Pentti Kangasluoma Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Noorena külastasin Giza püramiide Egiptuses, Kairost 10-15 km ülesvoolu, Niiluse võimsate voogude lähedal. Meie turismirühmale pakuti sõiduks kaameleid. Kõhklesin veidi, sest kaamel ei ole puhas loom. Minu kõrvale ilmus kohe eeslil ratsutamise pakkuja ja loomade ajurid läksid omavahel riidu. Kähku oli platsis politsei, kes asus kahte loomaajajat nuudiga halastamatult taltsutama. Mõtlesin siis, et minu maal ei saaks nii sündida.

Norra sündmused ei tulnud täieliku üllatusena. Soomlased on pidanud üle elama pommi Myyrmäki kaubamajas ja kaks koolitulistamist. Heaoluriigi noored, pärit üldse mitte vaestest peredest. Noored, kes olid ära eksinud virtuaalmaailma.
“Miski ei ole enam enesestmõistetav. Ehkki meil on turvavööd ja kiivrid ja kõik järgivad liikluseeskirja.” Nõnda kirjutas rahvusvaheliselt tuntud kirjanik Jo Nesbø oma essees. Selle kirjutise pealkirjaks on kirjaniku tütre vastus küsimusele, kas sa kardad. Essee avaldasid ühel ajal (28. juulil) Helsingin Sanomat, The New York Times ja The Gardian.

Norra kirjanik kirjutab, kuidas ta mõni aeg tagasi sõitis koos peaminister Jens Stolber­giga mööda Oslo tänavaid. Kaks turvameest järgnesid jalgratastel veidi tagapool. Kui nad valgusfoori ees peatusid, lükati kõrvalseisva auto külgaken lahti ja kostis hüüe: “Jens!”. Norras sinatavad kõik üksteist. Juht ütles, et tema pisipoeg tahab peaministrit tervitada.

Peaminister, peas jalgratturikiiver, ja turvavööga köidetud väikemees - mõlemad peatumas punase fooritule ees. Naeratavad ihukaitsjad peatumas delikaatse vahemaa kaugusel. Sellest pildist õhkus mõlemapoolset usaldust ja turvalisust, selline on Norra idüll.

Soomes võib president väljuda oma residentsist, minna üle tänava ja osta Kauppatorilt maasikaid. Poliitilist vägivalda Soomes nüüdisajal ei esine. Loodan, et künnis on jätkuvalt kõrge, kuid peredes, joomaseltskondades, jahipidudel haaratakse relva järele.

Varsti on 20. august. Tartu rahu aastapäeval, 2. veebruaril 1990, olin ajakirjanikuna Toompeal Pika Hermanni jalamil, kokku olid tulnud esimesed vabadel valimistel valitud saadikud. Seal seisid üheskoos Vaino Väljas, Indrek Toome, Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Ülo Nugis, Endel Lippmaa, Mati Hint ja teised. Mõtlesin siis, et on ikka julged inimesed.
Taasiseseisvumisest täitub 20 aastat. Üleminek sotsialismilt turumajandusele rahulikul teel oli suur ime. Samal ajal elab maal tähelepanuväärne hulk vallutajate poolt sisse toodud tsiviilelanikke.

“Eesti on elamiseks põnev maa,” tõdes Lennart Meri.

Teil on olnud lähiajaloos argielus piisavalt põhjust muret ja hirmu tunda. Teie noortel pole olnud tarvis igavledes sukelduda virtuaalmaailma.