Vanaema Elve ja tema 13aastane tütrepoeg Jörgen moodustavad väikese haavatava pere, mis seisab koos vastastikuse usalduse ja armastuse toel. Neil pole loota kellelegi peale teineteise ja iseenda, sest Jörgeni vanemad elavad ja töötavad juba paar aastat suure lombi taga, andes endast märku vaid telefonikõnede ja rahasaadetiste näol. Jörgenil on aga suur mure. Lisaks igatsusele isa-ema järele tuleb tal silmitsi seista koolivägivallaga.
“Jörgen on eriline poiss, eriline aga tähendab, et kaasõpilaste silmis on ta pisut teistmoodi. Nohik, nagu praeguses kõnepruugis öeldakse,” arvab vanaema teadvat kiusamise põhjust. “Juba pisikesest peale ei meeldi talle kärarikkad mängud, samuti ei armasta ta veeta aega televiisori või arvuti ees. Parema meelega uitab poiss üksipäini looduses, jälgib noore Lutsu kombel rändavaid pilvi, pildistab lilli ja putukaid. Ta pole eriti jutukas ning igal vabal silmapilgul muudkui loeb ja loeb.”
Õudus sai alguse kaks aastat tagasi, mil Jörgen kolis vanaema juurde väikelinna ja pidi seetõttu lahkuma armsaks saanud maakoolist. “Juba esimesel päeval koju tulles ütles poiss, et klassivennad narrisid teda ja panid talle knopka istumise alla,” vangutab Elve pead. Järgneb tükk tühja, ent kõnekat vaikust. Vanaema korduvate küsimuste peale, kuidas koolis läheb, vastas Jörgen alati napisõnaliselt, et kõik on korras ja ärgu vanaema muretsegu. Elukogenud naise pilk ja süda aga panid tähele, et tütrepoja sõnades puudub tõde.
Päevade möödudes muutus Jörgen järjest endassetõmbunumaks. Seniste neljade-viite asemel hakkas poiss koju tooma kolmesid, õpetajad kurtsid tundidest põhjuseta puudumiste üle. Sinise silmaaluse ja kätel-jalgadel olevate verevalumite kohta aru pärides sai vanaema vastuseks, et põhjuseks on kukkumine.
“Jörgen, sa ei räägi tõtt, su uued kaaslased kiusavad sind, on ju nii?” võttis vanaema poisil õlgade ümbert kinni. Lapselaps noogutas, hoides suurivaevu pisaraid tagasi.
Kui Jörgen laekus ühel pakaselisel talvepäeval koju mütsita, tunnistades, et poisid olid selle tal peast kahmanud ja puu otsa visanud, otsustas Elve kooli minna ja lapselapse klassijuhatajaga kõnelda. See jutuajamine ei toonud mingit selgust. Pedagoog ütles, et ta pole märganud vähimatki Jörgenile suunatud vaenu või vägivalda, küll aga oli tal varuks mitu kaebust poisi käitumise ja iseloomu kohta. “Jörgen on liialt kinnine, ma julgeksin isegi öelda, et narrilt uhke. Ja ta ei tee katsetki klassikaaslastega seltsida.”
Vanaema seletuse peale, et ta tütrepojal lihtsalt puudub karjainstinkt ja et omaette hoidmine ei tohiks ometi olla põhjus või vabandus kiusamiseks ja narrimiseks, sähvas õpetaja: “Kui ta tahab tavakoolis õppida, peab ta omandama ka oskuse teiste huntidega koos ulguda!” Nüüd sai Elvelgi mõõt täis. “Koolis, kus Jörgen enne käis, sai ta suurepäraselt hakkama, nii et ilmselt peitub probleem praeguses koolis ja silmaklappidega pedagoogides, mitte minu lapselapses.”
Ka pikk telefonivestlus väimehe, Jörgeni isaga ei andnud soovitud tulemust. “Mis sa sellest poisist seal nunnutad, noormees varsti kaksteist, aga hädine nagu sülelaps. Mis mees tast kasvab, kui ta ei oska enda eest seista. Las saab oma muhud ja sinikad kätte, küll lõpuks õpib vastu virutama,” kõlas isa seisukoht. Jörgeni kiusamised jätkusid. Kord sokutati tema ranitsasse vihikute vahele rasvane moosipontšik, kord leidis ta võimlemistunnist tulles, et garderoobikappi jäetud riietel olid kõik nööbid eest ära lõigatud, kord oli keegi ta jopevarrukat taskurätina kasutanud. Milliseid alandusi elas Jörgen üle vahetundide ajal poiste WCs ja pärast tunde katlamajatagusel tühermaal, seda jääb ta ilmselt igavesti mäletama ja eneses kandma.
Ühel kevadõhtul, kui Jörgen kušetiservale murdus ja vanainimeselikult teatas, et ta enam ei jaksa, võttis vanaema nõuks veel kord kooli minna, et üritada koputada kiusajate südametunnistusele. Selle mõtte aga laitis Jörgen maha. “Ära mine, vanaema, ma tean, et pärast seda muutub kõik veel hullemaks. Lihtsalt ... kolime siit ära, ma tahan minna teise kooli.” Vanaema oli nõutu. “Aga, kulla laps, kuhu ma omast majast lähen? Sinu kodu, kus sa koos isa-emaga elasid, on, nagu sa tead, maha müüdud. Su vanematel pole veel niipea plaanis Eestisse tagasi tulla.”
Et kaaslaste togimistest ja alandustest pääseda, hakkas Jörgen ennast n-ö vabaks ostma. Kopsakast taskurahast ja ilusatest asjadest polnud tal puudust, sest USAs töötavad vanemad olid üliagarad tegema pangaülekandeid ja läkitama teele ühe postipaki teise järel, hoolitsemaks poja materiaalsete vajaduste eest. Lapse hinge eest hoolt kanda ja tema kannatusi mõista käis neil pika maa tagant üle jõu, pealegi olid nad surmkindlad, et tegemist pole millegi muu kui kasvuraskustega, mis on mööduvad nagu kuuvarjutus.
Rahvatarkus ütleb, et süües kasvab isu, ja see tõde pidas paika ka Jörgeni kiusajate puhul. Nad nõudsid poisilt üha suuremaid ja kallimaid andameid, ning kui jagajale jäid vaid näpud, järgnesid uued alandused, mõnitamised ja piinamised. Ülejäänud klass tegi näo, et nad ei märka midagi. Õpetajad (Jörgen polnud kordagi oma kaaslaste peale kaebamas käinud) ehk aimasid, mis väljaspool koolitunde toimus, aga ei pidanud vajalikuks sekkuda.
Koolis kogunenud pinged elas Jörgen välja looduses, kolades fotokaameraga mööda linnataguseid metsi ja jäärakuid. Sisimas oli ta otsustanud mitte kunagi murduda ega muutuda, vaid jääda niisuguseks, milliseks loodus on ta vorminud. Oma südames üritas ta klassivendadele ikka ja uuesti andestada, sest hingeharitud lapsena teadis ta, et alati leidub neid, kellel puudub oskus inimest enda kõrval armastada. Vähe sellest, neil puudub oskus armastada kõike, mis on inimesest ja tema sügavusest lihtsam – kivi, puud, metsalille, pilvede sõudu.
Sügis pole enam mägede taga. 1. septembril läheb Jörgen seitsmendasse klassi. Ta läheb lootusega, et võib-olla on pikk ja soe suvi tema kaaslastes nii mõnegi tõe ja väärtushinnangu paika nihutanud. Võib-olla ... Või jätkub kõik sealt, kus seisavad ootel katsumused nagu pooleli jäänud unenäod.
Suhtelood
• Virumaa Teataja avaldab paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tunduda uskumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbielamine.