Teet Veispaku, Üllar Saaremäe ja Liisa Aibeli koostööna jõudsid Alice Sagritsa päevikukatked kolmandat korda teatrilavale. Sedapuhku “Rahukevadena”.
Esimene rahukevad jõudis Alice’i imedemaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuste “Minu kunstnikud” (2009) ja “Tagasi kodus” (2010) mõttelise järjena esietendus Kalame talumuuseumis “Rahukevad”, katkendid Alice Sagritsa päevikust jaanuarist maini 1945.
Rahutulemise eel ja ajal on Richard Sagritsa värvikal abikaasal aega maadelda suhteprobleemidega, kirjeldada sõjalõpu meeleolusid, sõita maale ja muidugi ka pummeldada, olgu ajendiks siis kurbus või rõõm.
Naiivitar muutub fuuriaks
Liisa Aibeli viimase aja rollide reas on Alice isemoodi intrigeeriv karakter.
Põnev on seirata, kuis Aibeli Alice lavastusest lavastusse muutub. “Minu kunstnikes” oli ta veel süüdimatult enesekeskne naiivitar, “Tagasi kodus” tegi ta tsipake argisemaks, vähem lendlevaks ja õhkavaks. Nüüd, “Rahukevade” käigus on proua – või juba seltsimees – Sagrits omandamas fuurialikke mõõtmeid. (Säherdune muutumine on kajastunud ka näitlejanna soengus!)
Maailm Alice Sagritsa silme läbi on omapärane imedemaa. Kui suurvaime langeb sõjalõpukevadel kui loogu, nii vikatimehest kui julgeolekutöötajaist viiduna, püsib Alice praktilisena ja see praktilisus on kaitsekihiks. Elurõõm ja huumorimeel, kerg(lan)e suhtumine nii sõtta kui suhetesse läbivad laval kõlavaid päevikukirjeid. Ei oska oletada, kas säärase suhtumise tingib Alice Sagritsa ilmavaade, Üllar Saaremäe lavastus või Liisa Aibeli mäng, aga Alice ei põe ega muretse. Sisekahtlused näikse talle võõrad olevat – ja see ehk ongi põhjus, miks tema kunstnikest ümbritsetuna ise loovisiksus pole.
Aga ta võib vabalt olla oma kunstnikele nii muusa kui mänedžer: kuidas meestel parasjagu vaja ja Alice’ile kasulikum. Kui omamaisest draamaklassikast paralleeli leida, võiks ehk ütelda, et Aibel saab ühe rolli raames nii “Tabamata ime” Lilli Ellertit kui Eeva Marlandi kehastada.
Vägev naine on see Alice – üdini emotsioonide pillutada ja samas ütlemata elutark.
Istub ja loeb päevikuid, ning kui tunnetab end ürgnaisena elukõrbes kaameli seljas liikuvat, siis leiab tuge karahvinist, milles vedelik võib vastavalt olukorrale muutuda nii veeks kui viinaks.
Alice elab täisvereliselt, elab kaasa ja hoolib. Hoolib oma abikaasast Richardist, kes pühendunud pummeldamisele enam kui maalimisele – ja ei hooli mitte ainult sellepärast, et loova kunstniku naine on uhkem olla kui joova kunstniku oma; hoolib teistestki kunstnikest, kellele püüab jõudumööda toeks olla – ja mitte ainult selleks, et nendega amüseerides oma kaasale koht kätte näidata; hoolib isegi oma mehe emast, kellele kirjutab elu ilusamaks ja Sagritsa tublimaks – ja mitte ainult selleks, et ämma tüütutest kirjadest lahti saada.
Hoolimistasand avaldub polkovniku lese mõõtmeid omandavas kunstnikuprouas läbi üllatavate viivude aegamisi, aga pöördumatult.
Metronoomi ja viinaga võidu
Alice seisab oma kunstnike eest, siiralt ja südamega. Võitleb ka pudelimerega: kui viinapudelid ta laua vallutavad, tõstab neid järjekindlalt maha ning kui nad ta enese käe läbi sinna üha tagasi ilmuvad, siis adub ka võitluse mõttetust.
Metronoomgi on taas laval-laual olemas: seesama rekvisiit, mis lavastuses “Minu kunstnikud” lühikeste katkestustega sõjaaega mõõtis ja“Tagasi kodus” kojusõidu pingetõusul vaid viivuks käivitus, markeerib “Rahukevades” suhtlust Richard Sagritsa ema Leenuga, ema igatsust poja järele, minia ärevust ja mehe-poja-kunstniku lõppematuid pummeldusretki.
Alice Sagritsa päevikud Teet Veispaku seades ja täiendustega on nauditav tekst intrigeeriva ajapildistuse ja ajaülese inimjäädvustusena. Aga ikkagi vajaks see materjal ja Liisa Aibeli Alice timmivamat lavastajakätt, mis leidlikud mängud rekvisiitide, žestide ja pilkudega läbivamaks kujundisüsteemiks kasvataks ja teatriõhtu tempo-rütmi täpsustaks. Vähemalt esietendusel tundus, et sellest jäi lavastajatöös puudu.
Üha ruttab Aibel-Alice sündmuselt sündmusele, joomingult joomingule, tempot ja atmosfääri vaheldamata. Ja kuigi tõtlemine võis ju tollele ajale tunnuslik olla, tahaks teatrisaalis sellest rattast ka väljapääsu näha, metronoomi tiksumise mitmehäälsemaks kuulatada.
Siiski on rahu viimaks ka ses loos olemas, meeleolumuutus sees Richard ja Alice Sagritsa külaskäigus Karepale.
Mõte Karepast ei paku keset linnaaskeldusi kunstnikele vähimatki hingerahu, küll aga Karepa ise.
Rehealusest saalist väljudes saab teatrikülastaja todasama hingerahu kogeda ning Sagritsa koduõuel suurvaimude jätkuvat kohalolu tunnetada: olgu siis autogrammidega aknaraamil, kuhu jätnud jälgi loojad ilmasõja lõpust tänaseni, või Tiiu Kirsipuu disainitud “Eluvankris”, kus peegeldub Sagritsate perekonna elu ja aeg, minevik ja olevik, või Alice’i elluäratatud päevikute kaudu.