Kaemus: Sillamäe põlevad sillad

Andrei Hvostov.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

“Nii saigi valmis ehitatud oma riik – Eesti Ütlematajätmiste Vabariik,” resümeerib Andrei Hvostov lapsepõlve ja poisiea lahkamisaruande, kirgliku “Sillamäe passiooni”.

Andrei Hvostov ei taha korrata oma vanemate ja lapsepõlveajastu vaikimisviga. Ta räägib konarlik-raevuka aususega ajaga aina valusamaks muutunud lapsepõlvelugu. See näib põletavat.

Et tema poeg teaks. Et poja põlvkond teaks, saaks vastuse ka neile küsimustele, mida ta küsida ei oska või ei tihka. Kui vastused on olemas, saavad sündida küsimused.

Esialgu küsib Hvostov endalt. Ajaloolase põhjalikkuse ja kirjainimese tundlikkusega. Kir­jeldab, mõtiskleb, analüüsib, sedastab ja imestab. On va­heldumisi see poiss, kes elas minevikuta linnas, ja kirjanik, kes on Sillamäe igaveseks oma tulevikust maha tõmmanud.

Siberlasest isa ja eestlasest ema laps, kes kasvanud venekeelse keskkonna väikeses eesti-mullis (lasteaed, kool ja vanaema Lääne-Virumaal Põlulas), on tundnud isikliku naha ja närvikavaga mõndagi, mida meie, tema eakaaslased sadakond kilomeetrit lääne suunas, pole kogenud.

Raamatusse süvenedes tekib tunne viibimisest paralleelmaailmas: “Sillamäe passioonis” avaneb elu, mille kummastavas võõruses leidub ometi ühispunkte. Sest laps on laps ja aeg on aeg. Aga vaatenurk on huvitav, on ju kirjutaja endine poiss, aga lugeja kunagine tüdruk.

Üks teeb lapsepõlvemaailmaga lõpparvet, teine on sinna ringiga tagasi jõudnud. Ühel on juured õhus, teisel neljandat põlve Kadrinas. Ühe poeg õpib psühholoogiks, teise pojal sai viies klass lõpetatud. Aga Tartu ülikool on neil ühine. Ajaloolasel ja eesti filoloogil.

Mida tähendas Sillamäe Kadrina tüdrukule? Midagi suletut ja salastatut, venelaste linna, kuhu lihtinimesi ei lubatud. Ega ei huvitanud ka. Miks olekski pidanud? Räägiti, et rikas linn ja üleliidulise erivarustusega. Aga see ei muutnud siinsete poodide tühjust, kust ostetud kondipakk või seasabad olid ema jaoks rõõmustamist väärt.

Venelasi oli siingi. Kadrina vähesed venelased rääkisid eesti keelt, nii et rahvust võis ainult nimest oletada. Aga olid ka Tapa venelased, sõjaväelaste naised, kellel inetuseni napid kostüümid ning kõrvu venitavad suurte kividega kuldkõrvarõngad. Iseteadlikult valjuhäälsed, kes küünarnukkide toel alati esimestena bussi trügisid.

Küllap olid toredad inimesed, ent nende olek ja käitumine tekitas ülesaamatut võõristust. Küsimus polnud ju rahvuses. Olen seda meelt, et laste jaoks rahvusküsimust hinnangulisena ei eksisteeri, kui vanemad neile seda pähe ei topi. Seda oli koolis näha. Aga see on juba teine jutt.

Vaatamata sellele, et väikesele Andreile tundus elu läänepoolsel Virumaal paradiislik, olid siingi teismelistel ilmsesti üsna samasugused kottis põlvedega dressipüksid ja samade nimetustega probleemid: teksad, seriaalid, seks ja alkohol.

Ka siin olid lastel kaleidos­koobid ja Kadrina tüdruk armastas neist mustreid vaadata, siis aga juppideks lammutada, et saada aru, kuidas asi töötab, ning erinevate klaasikillukogustega uuesti kokku panna, et näha, millised värvid ja mustrid manab esile üks või teine kombinatsioon.

Ka siinpool võis kogu südamest vihata lasteaeda. Ajastu ei teinud vahet.

Kui tolleaegsel poisil oleks õnnestunud läbi viia soov asuda elama vanaema juurde, oleks tal tekkinud teised oleksid. Ehk ainult veidi ümaramate, eestlaslikumast keskkonnast pehmendatud nurkadega. Poisi tundlikkus jäänuks ju samaks.

See tähelepanelik juurdlemishimuline poiss suudab kirjamehena toona­se lapseterasu­se ühendada täis­kasvanu omaga. Tema mõttekäikudega on põnev kaa­sa min­na, nen­dega on huvitav vaiel­da ja ootamatutest tõlgendustest üllatuda.

Väike detail: nagu väike­sele And­reile tundus filmis Itaa­lia töötutest kannata­jana see laps, kelle supi sisse se­gati muna, tundus mulle, era­ma­ja asukale, “Mustamäe vals­si” kuulates, et tegu on iroo­niaga suurte majade läbikostvate seinte aadressil, mitte naabrite õnneliku koos pidutseva kogukonnaga, nagu tõl­gendas seda Sillamäe poiss ...

“Sillamäe passiooni” traagilisim osa puudutab astmat, mida ei osatud või ei tahetud poisil diagnoosida.

See diagnoosimatus tähendas noorukile nii 800 meetri jooksu piinavat kadalippu (emana oli mul seda hästi valus lugeda) kui ka võimalust sobival ajal haigeks jääda, et pioneeri- ja komsomolivärgist kõrvale hoida. Sellel teemal kerkib lugedes ridamisi nendinguteks vaibuvaid miks-küsimusi.

Andrei Hvostovi lapsepõlvega sildu põletaval ja sildu loo­val “Sillamäe passioonil” on iseäralik käimalükkav jõud: ta ajendab mõtlema, mä­letama, võrdlema, paralleele leidma, ühesõnaga, oma minevikus inventuuri tegema.

Kui vaid julgeks olla sama aus, otsekohene ja siiras.

Tagasi üles