Samal teemal 11. augusti VTs artikkel “Viitna Pikkjärv vajab tõhusamat kaitset ja külastuse vähenemist”.
Erkki Etverk: Viitna järve kaitse ja triatlon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esitasin endale lehelugu lugedes kohe hulga küsimusi (peab vist kellelegi maksma, ju keegi tunneb isiklikult keskkonnaametnikke ja ei tahtnud teemat teravaks ajada).
Mina interneti kommentaare ei loe, seekord tegin erandi ja Viitna kohta lugesin, aga mis sellest kasu, et paljud nendest on õiged ja mõistuspärased, sest keskkonnaametnikud sõidavad neist arvamustest ikkagi üle.
Viibisin koos Eesti Triatloni Liidu peasekretäri Tiina Pallasega, keskkonnaametnike ja teadlastega kokkusaamisel 2011. aasta alguses Tartus, kus arutati Viitna järvega seonduvat ja triatloni liidu taotlust seal võistlus korraldada. Kohtumisel viibinud teadlane kinnitas seda, et ujumine ja inimesest erituvad ained ei kahjusta järve, vaid eelkõige on ohuks tallamine.
Helle Mäemetsa sõnul on kurjast see, et inimesed käivad järves ujumas igalt poolt, tallates niimoodi kuni meetri sügavuses kasvavaid vesilobeeliaid. Seda kummalisem on keskkonnaameti otsus keelata triatlon Viitnal, kui võistluse käigus minnakse vette ja tullakse veest välja ujumiseks ette nähtud kohas ning ujutakse avavees, mitte kalda ääres roostikus. Nende väide, et triatloni pealtvaatajad, kes enamikus on võistlejad, tallavad järve kallastel, ei pea paika ja on triatloni tundvate inimeste jaoks täiesti absurdne.
Mina väidan, et me ei tee midagi sellist Viitna järves ja selle ääres, mis mõjuks veekogule halvasti. Väide tugineb teadlaste seisukohtadel, mis paljuski on lehes avaldatud ja meile suuliselt Tartu kohtumisel edastatud.
Keskkonnaametnikud kirjutavad, et 1956. aastal oli vee läbipaistvus oluliselt parem kui 2010. aastal. See jutt tundub sarjast, et küll vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem. Samast kategooriast on jutt külastatavusest. Numbritega on tore manipuleerida, aga neid saab esitada ka niimoodi, nagu esitajale kasulikum.
Me ei tohiks lähtuda Helle Mäemetsa seisukohast, et Eesti on rikutud Euroopa jaoks reservaat, kus me siis igasuguse analüüsita ja eestlasele omase agarusega enda maal elamise ära keelame. Äkki peaksime siit üldse ära kolima ja hoidma seda reservaati ei tea kellele.
Imestama paneb veel keskkonnaameti töötaja Katrin Jürgensi ütlemine: “Meie ülesanne on olla looduse eest kõnelejad, sest loodus ei saa ise enda eest seista.” Sellega võttis Jürgens kokku, miks on keskkonnaametil vaja Viitna Pikkjärve külastuskoormust vähendada. Mis kõnelejad ...? Ilma teaduslike põhjendusteta lihtsalt keelata! Paberi peal jälle hea näidata, et vähendasime külastuskoormust 400 inimese võrra.
Mina olen oma 20 tööaasta jooksul olnud tihedalt seotud loodusega, aga sellist suur tiitlit nagu looduse eest kõneleja ma küll ei ole julgenud endale võtta.
Olen rääkinud paljude inimestega, kes esimese hooga ei usu, mida ma räägin, aga paraku on see meile nii omane, et kui päris oma õuele ei trügita, siis lihtsalt tuntakse kaasa ja nii jääb.
Aga mina ei tahaks kogu aeg Lõuna-Eesti poole sõita, kus toimub enamik triatloni liidu korraldatavatest karikaetappidest.Tahaks, et Lääne-Virumaa sportlased saaksid endiselt üks kord aastas võistelda meile nii tähtsaks kujunenud spordiüritusel oma kodus. Lääne-Virumaalt on pärit suurem osa Eesti noortest triatleetidest, kelle vanemad-tuttavad samuti harrastajate võistlustel käivad. Võib väita, et Eesti triatlonil osaleb kõige rohkem inimesi Lääne-Virumaalt.
Kuidas ma vaatan oma lastele otsa ja ütlen, et meie siin ei tohi ujuda-võistelda, aga teised võivad seal iga nurga taga grillida-tšillida ja päev läbi supelda, sest niimoodi on otsustanud onud-tädid keskkonnaametist, kes kutsuvad ennast looduse eest kõnelejateks.
Keskkonnaameti seisukoht, et “minge võistelge mujal” ei ole nii lihtne teha, nagu võib-olla spordikaugele ametnikule tundub.
Inimene kahtlemata mõjutab igal sammul loodust, olles ise looduse üks osa, aga meil tuleks õppida elama koos loodusega.
Näiteks, kui välk lööb puusse ja Viitna järve ümbrus läheb põlema, siis see on mitu korda suurem katastroof järve ökosüsteemile ning meie inimeste püüdlused järve olukorda parandada triatloni korraldamist keelates tunduvad ...?