Kai Tingas ja laulmine kuuluvad täpselt samamoodi kokku, nagu on lahutamatud Kai Tingas ja Vihula lasteaed-algkool, kus naine ise sirgunud ja oma lapsi kasvatanud.
Suure maja hea vaim Kai Tingas
2. detsember 2008, 10:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vihula külla jõudnud ajakirjanikku võttis vastu muinasjutumaa, kus lumi helevalge ning metsatukk rohelisest rohelisem.
Vihula lasteaia-algkooli juhataja Kai Tingas tuli kohtumiselt ühe lapsevanemaga, kuulub seegi tema kohustuste hulka. Nii ongi Kai Tingase näol tegemist justkui lastesaate tegelase Hunt Kriimsilmaga, kellel üheksa ametit pidada: juhatada lasteaeda ja algkooli, olla oma kodu remondimees ja sisekujundaja, ennastunustavalt heegeldada ning täita emarolli. Ja kui tööl puudub juba kolmandat päeva elekter, mistõttu pole ka vett, on hakkaja naisterahvas see, kes hommikul küla pealt vett toomas käib. Õppetöö ei saa ju soiku jääda.
Ja seda kõike teeb ta loomulikult laulu saatel. Viisijupi veeretamine on viinud koguni selleni, et Kai Tingase eestvedamisel tegutsev regilauluansambel Tink-Tingadi pälvis sel aastal pärimuskultuuri auhinna järjepideva loomingulise tegevuse eest kodukoha laulutraditsioonide hoidmisel ja tutvustamisel.
Ehitustöölisest isa ja sellesama Vihula kooli õpetajast ema tütar Kai Tingas koos kahe õega on laulu saatel üles kasvanud. "Ema ja isa jutu järgi olen ma titest saati laulnud," teadis Kai Tingas rääkida.
Nimelt pandi allaaastane Kai köögis seniks titeaeda, kui ema tunde andis. Et pere elas samas majas, kus kool oli ja on praegu, ülemisel korrusel, kostsid laulutunni helid ülemisele korrusele.
"Ema ütles, et enne kui ma rääkima hakkasin, hakkasin laulma. Ma olin titeaia najal ennast kõigutanud ja ümisenud neid viisijupikesi, mida ma alt kuulsin," meenutas Tingas ema räägitud jutte. Pealegi oli Kai Tingase vanaema hea häälega, kes algul lapselapsele laulis ja pärast laulis juba koos temaga. Eks sealt olegi Tingase lauluhimu pärit.
Buss number 18
Tingase sõnul ei ole nende kodus kunagi kasvatustööd tehtud, sest pere kõik kolm tüdrukutirtsu kasvasid koolis. Kai Tingas oli pooleteiseaastane, kui talle klassiruumi tagumisse ossa seati sisse oma pink, anti pihku pliiats ja lauale vihik ning tüdruk tegi kogu õppetöö kaasa. Ema olla talle veel öelnud, et ta hakkas enne etteütlust kirjutama kui lugema.
"Aga kui ma I klassi läksin, siis ma mõtlesin, mis neil lastel viga on. Kuidas nad ei saa aru, et kolm pluss üks on neli. Kuidas see nii arusaamatu on," meenutas Tingas ühte seika.
Kai Tingase seiklusrohke elu hakkas Tallinnasse õppima minnes. Kultuuri ja hariduse valdkonnas tudeeriv neiu töötas kooli kõrvalt öösiti lastehaiglas sanitarina. Suvel aga tegi malevat. Kui malevaaeg läbi sai, otsustas ta minna mõneks ajaks oma tuttavatele külla.
"Kahjuks oli mul oma malevlaste pildiraha kotis. Kahjuks või õnneks käis sellel ööl majas varas ja viis mu koti ära. Mul polnud ainsatki penni. Siis ma natuke nutsin ja kutsusime miilitsa. Miilits ei tulnud, ütles, et see on enda lohakus," jutustas Kai Tingas.
Aga kuidas sa lähed koju, ise oled suvi otsa tööd teinud ja lõpuks küsid ikka vanemate käest raha, et sügisel kooli minna.
Nii ta otsustaski, et sedasi ei saa koju vanemate palge ette ilmuda. Tuttav, kelle juures ta viibis, andis Tingasele oma vana koti ja laenas viis rubla. "Seisin Viru väljakul ja mõtlesin, et esimene buss, mis tuleb, selle peale ma lähen," oli ta otsusekindel.
Saatuse tahtel tuli buss number 18, mille peale neiu astus. Maha tulles hääletas ta esimese auto peale, endamisi mõeldes, et kus see auto esimest korda peatub, sinna ta ka jääb.
Auto jäi täpselt Risti kultuurimaja ette seisma ning Kai Tingas astus kultuurimaja uksest sisse ja küsis, ega neil tööinimest vaja pole. "Uskumatu, uskumatu. Kahe nädala pärast läks sealt majast dekreeti kunstiline juht ja minust saigi kultuuritöötaja," jutustas ta.
Ega esialgu ei teadnud Kai Tingase vanemad mitte midagi asjade kulgemisest mööda sellist rada. Juba tütre hääletamiskirg tekitas ema-isa ja "lapse" vahel erimeelsusi, mis siis veel sellisest tembust arvata.
"Ma hirmsasti armastasin hääletada ja sellega oli meil kodus pahandusi. Ma ütlesin, et te pole Rockefellerid, et suudate kõik mu sõidud kinni maksta. Omal ajal sai käidud Moskvas, Leningradis, Vilniuses ja Riias. Kust sa, 20aastane inimene, ikka selle raha võtad, olgugi et sõit oli odavam kui tänapäeval," rääkis seiklushimuline Kai Tingas.
Aastad Ristil
Mõned aastad Ristil olid aga täis tormi ja möllu. Kultuurimaja juhataja jõudis vahepeal minna pensionile ja Kai Tingas tema asemele asuda, korraldada pidusid, mida külanõukogu esimees koos piirkonnavolinikuga laiali ajama tuli, kuid mis jäi siiski neil tegemata. Kai Tingas pidi aga pärast seda vahejuhtumit minema SORVOsse ülekuulamisele.
"Ma olin varem seda sõna kuulnud. Selle üle heideti nalja, nagu sel ajal räägiti ka Tšapai ja Petka anekdoote. Noh, ma läksingi kohale, kolonel Kuusik istus laua taga ja küsis, miks mind kutsuti. Mina vastasin, et ei tea."
Kai Tingase arvates taheti teda sel moe hirmutada, aga see ei läinud läbi. Hiljem tekkis aga rumal vastasseis, sest Tingas ei allunud kõikvõimalikele tobedatele korraldustele. Ja ega ta polegi nende võimumeestega kunagi klappinud, tunnistas ta.
Hoolimata "võitlusest" võimuorganitega, ei jätnud Tingas hingelähedast laulmist. Kohalikust agronoomist kitarristi ja veel ühe tütarlapsega käidi ansambliga Karistussalk "Horoskoobi" laule laulmas. Ja esinemistest puudust ei tulnud.
Ka oma abikaasaga sai Kai Tingas just tänu nimetatud ansamblile ja kitarristile tuttavaks. Nimelt tuli Tingase tulevane mees Aivar sõjaväest ja agronoomist kitarrist oli tema täditütar.
Kui mõne aja möödudes otsustas naine kodukülla Vihulasse tagasi pöörduda, võttis ta oma mehe kaasa ja kolis lapsepõlvemajja tagasi - nendessesamadesse tubadesse, kus ta titeaias end alt klassiruumist kostvate helide saatel kiigutanud oli.
Ka Kai Tingasel on kolm tütart, kellest vanim juba 20aastane. Naisest endast on tänaseks saanud sarnaselt emaga Vihula lasteaia-algkooli juhataja-õpetaja, kes nüüd ise laulutunde annab.
Tink-Tingadi
Ainsaks mureks riigi soov väike külakool, mille klassiruumi hommikul kõigest viis last tuleb, kinni panna. Ometigi tunnistab Tingas kätte südamele pannes, et kogu riigi antud raha on asja ette läinud, raisatud pole sellest sentigi.
"Ühegi suure kooli direktor ei saaks meie koolis hakkama, sest tal on majandusjuhataja, õppealajuhataja jne. Siin majas on minu asi alates katusest WC-paberirullini välja," tõi Kai Tingas värvika näite.
Kuigi tema elus on kool ja kodu tihedalt seotud, vahel isegi liiga tihedalt, nagu ta ise ütleb, peab leidma aega meelepäraseks tegevuseks, sest Kai Tingase arvates tuleb lause, et pole aega, liiga kergelt inimestel üle huulte.
Ja laulmiseks leiab ta kohe kindlasti aega, kuigi regilauluansambli Tink-Tingadi tekkimine oli puhas juhus, milles natuke süüd ka Igor Tõnuristil.
1995. aastal toimus Vihulas Viru Säru, mis pani Kai Tingase ja ühe seltskonna mõtlema, et võiks laulma hakata.
"Saime kolm laulu selgeks. Kui kuulsime, et Igor Tõnurist tuleb siia (Vihulasse - toim.), uurisime välja kellaaja, millal ta jõuab. Siis tormasime nagu Prantsuse revolutsioon uksest sisse ja laulsime. Tema ütles, vot nii, need naised paneme laulma, ja andis meile esimesed laulud kätte. Nii see läkski," meenutas Tingas, kelle sõnul laulab ta siiski ainult oma lõbuks ja mõnuks. Seetõttu tuligi talle pärimuskultuuri auhind suure üllatusena, sest tema eesmärk pole ennast eksponeerida. Ansambli ette kantavad regivärsis lood on võetud paksust raamatust, ikka needsamad laulud, mida kunagine laulik laulnud on.
"Regivärsi tundma õppimine ei anna mitte ainult aimu, kes me oleme ja kust me tuleme, vaid paneb inimese ka selle üle mõtlema," lisas Tingas.
Et folklooriga seonduv teda tohutult paelub, siis on täiesti iseenesest mõistetav, miks Kai Tingas võib ka lausa ennastunustavalt heegeldada - üks ese pilkupüüdvam kui teine. Kui millelegi pühenduda, siis ikka jäägitult.
Ettevõtliku naisena riputab ta üles ka laelampe ja segab värvi köögiseinte võõpamiseks. No mis teha, kui talle pole elu sees meeldinud pruunid põrandad ega ka sukkpüksid. Nõukogude ajalgi ei jäänud sukad jalga panemata ega köögiseinad lillaks tegemata, hoolimata sellest, et sobiva tooni saamiseks pidi valgele värvile trükivärvi hulka segama. Hea oli, et leidus tuttav ajakirjanik Anneli Ammas, kes vajaliku värvi Kai Tingasele muretses.
Kui küsida tema käest, kas ta pole kunagi mõelnud lahkumisest Vihula külast ja sellest vanast majast, tekib väike paus, misjärel vastab Tingas küsimusele küsimusega. "Kas sa tahaksid minna?" Pilku aknast välja heites ning nähes lakkamatut lumesadu ja lõpuks ometi kohale jõudnud elektrimehi, ei pea vastust kaua mõtlema. Loomulikult ei tahaks ega kujutakski seda ette.
"Mitte ükski teine inimene pole selles majas nii kaua elanud kui mina. Ju siis ma ikka pean siin olema. Äkki on Loojal mingi asi minu ja selle maja vahel. Äkki kooli püsima jäämise pärast hoitaksegi mind siin majas kinni," jõuab Kai Tingas ringiga oma murelapse, kooli juurde tagasi.