Marko Pomerants: Nii kaugel ja samas nii lähedal

Marko Pomerants. Foto: Toomas Huik / Postimees

Pika tänava käsitööpoes oli sobiv laualipu varras olemas küll, aga selle otsas Soome lipp. Teadagi vajab üks eestlane 20. augusti eel Eesti trikoloori, eriti kui see on mõeldud kingituseks eesti perele Luksemburgis. Nii see Soome lipp langetatud sai. Eesti vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva hommikul ärkasime abikaasaga Luksemburgis oma tuttavate pool katusekambris. Hommikupoolik kulus selleks, et vaadata, kas on erinevusi laupäevahommikusel Rakverel ja Luksemburgi linnal.

Oluliselt rohkem rahvast, kohalik turg, kus pakuti igasugu korralikule turule kohast rohelist kraami, ja puhkpilliorkestri meeleolukas kontsert olid need, mis rääkisid Luksemburgi kasuks. Loomulikult ei saanud nende arvukate inimeste hulgas olla väga palju neid, kes oleks teadnud, mis pidupäevaga Eestimaal parasjagu tegu on.

Meie ju teadsime ja meile sellest piisas. Piisas, et korraldada perekondlik aktus Eesti vabariigi auks. Nüüdisaegne värk – hümni laulmiseks saime viisituge Youtubist. Vastuvõtjast pereisa tõmbas sinimustvalge laualipu masti ja lausus päevakohased sõnad. Noor mees, kellega koos olen ma töötanud kümnendiku Eesti taasiseseisvumisperioodist. Selles peres on lapsed oma elutee alguses, nagu kakskümmend aastat tagasi oli meie vanem poeg. Ja ega muud vahet polegi, kui et olud on täitsa teistsugused ja Kadrina lasteaia asemel on tegu ühe Luksemburgi lasteaiaga.

Kui siin rääkida talentidest ja ajudest, siis ei teagi, kas need noored inimesed on välja voolanud või on nende tööareaal lihtsalt suurem – kogu Euroopa. Lähetus ei tähenda Järvamaale minekut, vaid näiteks Poola teedeehituseks mõeldud euroraha kasutamise seiramist. Küllap keegi vaatab niisamuti, kuidas Loobu-Liiapeksi teelõiguga see lugu on.

Ent tagasi aktuse juurde. Loomulikult on selliseks tähtsaks päevaks igal kodust eemal oleval eestlasel midagi eestimaist lauale panna. Kiluleib rohelise sibulaga on peaaegu kohustuslik artikkel. Et aga meie naabrid, soomlased, on tegelikult ju toredad ja nende lippu langetama ei sundinud mind muu, kui lipuvarraste vähesus, siis leidsid munavõiga garneeritud Karjala pirukad meie pidulaual väärilise koha. Seda Viru Valge asja vist pole mõtet mainidagi.

Kuidas olla oma rahvaga võimalikult koos, kui sa tegelikult oled isamaast eemal. Lahendus on väga lihtne, võib piisata pikendusjuhtmest. Seda olukorras, kus vaba seinakontakti läheduses ei ole, arvuti aku aga ei pruugi laululava kontserdi lõpuni vastu pidada ja kõike seda tahaks televiisori suurelt ekraanilt jälgida.

Kakskümmend aastat tagasi ei saanud ilma kaugekõnet võtmata teise rajoonigi helistada. Muidugi, kõige eelduseks oli ka telefoni olemasolu. Nüüd on loomulik see, et Pärnu kandis elav ema Urve küsib pühapäeva hommikul oma Luksemburgis elavalt tütrelt, mis ilm teil täna on. Ta saaks seda internetist ka vaadata, aga oma lapse häält kuulda on tähtis.

Kõik, mis Eestis toimub ja millest on jõutud rääkida, pilt või video teha, kirjutada, on kohe kättesaadav üle ilma. Ei ole üldse vaja põdeda, kas tuttavad on juba kuulnud. Nii on ka eestlaste tegudega välismaal. Saladuse varjus toimetada ei õnnestu. Virumaa Teataja ilmumise ajaks pole Eestis enam ühtegi korvpallisõpra, kes ei teaks, millise uhke skooriga – 105:79 – Eesti koondis Luksemburgile nende kodusaalis tuupi tegi. Võin kinnitada, et meie kandi poisid Rain Veideman ja Kristo Saage olid jälle igati hoos ning Eesti eest väljas. Kodust kaugel, aga samas paarikümne meetri kaugusel.

Tarmo Vahter pidi oma värske raamatu “Vaba riigi tulek” jaoks hulga aega arhiivides toimetama. Tegelikult peaks me elus toimuvaid olulisi muutusi hoolikalt dokumenteerima, sest, kes see 2041. aasta augustis nii väga täpselt mäletab, milline oli seis 2011. aasta Eestis. See käib ka perekondlike sündmuste kohta. Sinnamaani aga tuleb meil selle Euroopa sees kõvasti vaeva näha, solidaarsuse mõistet sisustada, sest nii väike maatükk nagu Eesti ei ole ju enam tingimata töökohtki ja riikidevaheline heitlus ongi rohkem sportlaste rida, aga sealgi surutakse peale mängu kätt.