Juhtkiri: Vabaduse laul

Eeskujuliku liiklemise nädal kulmineerub laupäeval, 7, mail peetava kogupereüritusega Tallinna lauluväljakul. Foto: Peeter Langovits.

Taasiseseisvumispäeval, 20. augustil, tõi “Vabaduse laul” Tallinna laululavale artiste kaugelt ja lähemalt. Väliskülalisteks olid näiteks suurepärased muusikud Kimmo Pohjonen Soomest, Mari Boine Norrast ja Sinead O’Connor Iirimaalt.

Viimane neist pidi juba 20 aastat tagasi Eestis esinema, aga poliitilistel põhjustel siia ei jõudnud.

“Vabaduse laul” tekitas osas inimestes vastakaid tundeid. Palju on räägitud sellest, et laulud oleks võinud olla temaatilised, ka rokkbändide repertuaaris leiab lugusid Eestist ja vabadusest. Et “Vabaduse laul” oli pühendatud taasiseseisvumisele ning iseseisvus taastati laulu jõul, siis oli mõne jaoks ootamatu, et puudusid tollal rahvast lauludega sütitanud Ivo Linna ja Tõnis Mägi.

Samuti oli paljude arvates liigne inglise keeles laulmine oma eesti artistide esituses. Aga kui oleksid laulnud vene keeles?

Inimeste muusikaline maitse on muidugi erinev ja kindlasti kompis selline mammutkontsert nii mõnegi taluvuse piire, kuid Virumaa Teataja ei leia, et selle kõige asemel oleks pidanud olema mingi harras laulupidu, sest alles saime sealsamas  laulupeolaule nautida ja kaasa laulda.

Aga eesti inimesele muidugi meeldib kaasa laulda ja seda võimalust võinuks siiski  pisut rohkem anda. Samas ei oleks olnud ju mõtet korrata ka paari aasta tagust öölaulupidu. Ja kas see ühislaul pidi olema just regilaulu võtmes, mis Jaak Johansoni eestvedamisel kiskus veidi piinlikuks. Pigem võinuks olla mingi isamaaliste laulude blokk kõige selle kirju kava vahel. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et “Vabaduse laul” rokkis.