Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/28/6124363t1hdedb.jpg)
/nginx/o/2008/12/02/99747t1hd8f7.jpg)
Viimasel ajal on jälle päevakorda tõusnud kodanikuvastutuse ja kodanikuõiguste teema. Meedia (või õigemini teatud ajakirjanikud) aga rõhub just rohkem viimasele.
20. veebruari VTs kirjutas hea kolleeg Elmu Koppelmann kooli ja kodu vahelisest koostööst ja kummagi poole vastutusest. Olen temaga 200% nõus - ühiskondlik arvamus hakkab vägisi kreeni kiskuma suunas, et kodudel (so õpilastel ja lapsevanematel) on eelkõige õigused ja koolil (so õpetajal) vaid kohustused ja vastutus. Õpetajat võib igal ajal "sooja" kohta saata, õpilasel on igal ajal õigus järele vastata, õpilane peab saama ainult häid hindeid, kusjuures õpetaja peab olema alati olemas, temalt võib kõike nõuda.
Väga palju räägitakse koolivägivallast. Mõelgem hetkeks selle ajakirjanduse lemmiktermini sisule. Küsiksin otse: kas kool on see, mis õpilastevahelist vägivalda tekitab ja soodustab, või tuleb vägivaldsus kooli kodust ja/või ühiskonnast?
Kool ikka üritab vägivallatsejatega võidelda! Mina küll ei usu, et Eestis on ühtegi kooli, mis soodustaks õpilastevahelist vägivalda. Nii et räägime asjadest ikka õigete nimedega. Ei tahakski rohkem siinjuures kooliprobleemidel peatuda. Nendest kirjutatakse niigi pea iga päev. Arvamusi on igasuguseid, kes on mõtlemisvõimeline, saab aru, mis on õige, ja kes ei saa või ei taha aru saada, mis siis ikka, eks see ole sisemise intelligentsi küsimus.
Omandiõiguse piirang
Tegelikult ajendas mind "sulge haarama" hoopis 28. novembri Eesti Päevalehe artikkel, kus meie õiguskantsler, külastades ühte Eesti tuntumat sõjaväeosa, avastas seal hulga ajateenijate põhiõiguste rikkumisi. Ja milles siis need nn rikkumised seisnevad - distsipliinirikkumiste tõttu sunnitakse tegema füüsilisi harjutusi (kätekõverdusi), sunnitakse võtma kollektiivset vastutust ja mis veel "kõige jubedam": piiratakse omandiõigust, st võetakse (mõneks ajaks!!!) ära näiteks mobiiltelefonid. Sa püha püss!
Heakene küll, õiguskantsleri töö seisnebki kodanikuõiguste tagamises ja igal pool peab valitsema kord ja olema kaitstud inimõigused, ka kaitseväes. Aga iga asi olgu ikka omas kontekstis.
Ja kus on siis kodanikukohus ja vastustus - oma riiki teenida ja kaitsta. Kas selle jaoks, et ka need saaks täidetud, peab võtma tööle kohustuskantsleri?
Kaitsevägi ei ole ju koht, kus igaüks võib teha, mida tahab (helistada millal ja kellele ning millest tahab). Kaitseväe aluseks on distsipliin ja kord, seal teenimine on meile põhiseadusega pandud kohustus ja peaks ühe noore mehe jaoks olema auasi. Kaitseväe üheks sotsiaalseks ja väga tähtsaks funktsiooniks ongi noortele distsipliini ja samas iseseisvuse õpetamine.
Kahjuks puutub nii mõnigi noorsand sellega esimest korda kokku just alles kaitseväes. Kui distsipliini rikutakse, siis järgnebki sellele otse loomulikult karistus ehk vastutusele võtmine ning kasvatamine. Ja kui noorsõdur peab rikkumise "heastamiseks" tegema 25 kätekõverdust, siis on siin minu arust tegemist topeltkasuga - ta saab aru, et tegi midagi valesti (kui saab ja kui ei saa, siis las teeb veel 50), tal tuleb kanda vastutust ja lisaks saavad tema õblukesed käsivarred ka veidi tugevamaks, et püss tulevikus nii tihti varba peale ei kukuks.
Kroonu kui ajaviide?
Kollektiivsest karistamisest - miks peaks kõik ühe eksimuse eest vastutama? Mida hüüdsid musketärid lahingusse minnes? "Üks kõigi ja kõik ühe eest!"
Tuletagem nüüd korraks meelde, mille jaoks meie poisid kaitseväes käivad. Kas ajaviiteks kroonuleiba nosimas, lihtsalt et nii on kombeks või ... Ikka selleks, et natukenegi mehistuda, et ohu korral olla võimeline oma isamaad kaitsma ja kui ekstreemolukorras ei tea, kas saad kaaslasele loota ja kindel olla, siis ...
Kui me ei suuda võtta isiklikku ega kollektiivset vastutust ja sellist hoiakut ka noortele, so meie riigi tulevikule, sisendada ja õpetada, siis milleks meile oma riiki üldse tarvis on?
Aga nüüd omandiõiguse piiramisest ehk mobiiltelefonide äravõtmisest teatud (so noorsõduri) ajaks. Kujutage ette olukorda kaitseväes - antakse häire minna õppusele, rivistusele või signaal öörahuks, kuid mõni sõdurpoiss räägib telefonitsi rahulikult edasi oma pruudi või emaga ning kurdab oma ränka saatust ega tee korraldustest väljagi.
Vabaduse piir
Igal asjal, sealhulgas õigustel ja vabadustel on oma piir, nii nagu vabadusel on ka oma hind. Ja seda hinda peame kõik koos maksma ning selle kaitsesse panuse andma.
8-11 kuud oma riigi kaitseväes koos elementaarse väljaõppe ja korraliku annuse distsipliiniga ei tohiks küll kellelegi midagi ületamatut ega põhiõigusevastast olla! Ma olen kindel, et suur osa meie noortest on igati tublid ja kohusetundlikud. Neid minu jutt ei puuduta ja nad ei pea tundma ennast solvatuna. Kahjuks võimendubki sageli aga just see negatiivne pool.
Lõplikult kihvataski mul siis, kui kuulsin Star FMi hommikuprogrammist saatejuhi kommentaare õiguskantsleri ülalpool mainitud märkustest. Meie tuntud diskor ja raadiohääl pidas täiesti loomulikuks, et sõduril peabki igal ajal mobiil käepärast olema ja kätekõverduste tegemine (kui käsku ei kuula) on noore isiksuse alavääristamine. Selle tõttu olevatki kaitseväe renomee noorte poiste hulgas nii madal ja seepärast püütaksegi sealt iga hinna eest hoiduda. Ainuke viis prestiiži tõsta on anda noorsõduritele rohkem vabadust ja õigusi. Arvasin algul, et ta teeb nalja ja ironiseerib, aga ei, tõsiselt mõtles ...
Loomulikult on igal kodanikul õigus oma arvamusele, aga kui selline vildakas arvamus pääseb läbi meediakanali üleliia maksvusele, siis peitub siin teatud (ja mitte väike) oht meie riigi julgeolekule. Selline on minu arvamus.