/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2009/01/06/113261t1hd0a2.jpg)
Mida tegid sina 20 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist? Mina vaatasin sel tähtsal päeval tõtt küttepuudega.
Repliik: Ood puuriidale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin neist puudest nii puudutatud, et tegin neile lausa oodi. Seda kirja panna ei saa, sest mõjub ehedalt vaid elavas ettekandes, kuid vihjeks lisan algusfraasi: “Küttepuud ärgake, küttepuud ärgake – lepapuud, kasepuud ja kuusepuud!”.
Lühidalt öeldes olin selsinasel viiendamal riidaladumise tunnil, kui see laul minus sündis, absoluutselt veendunud, et eesti rahvusmustriks sobib kirivöö asemel puuriidamuster, mida seetõttu võiks ka julgemini kasutada tapeete kujundades või ruumikujunduses laiemalt.
Sest üks tõeline eesti inimene on puudest läbi imbunud aasta ringi juba hallidest aegadest alates. Isegi kõige armastavam paar ei puuduta teineteist nii sageli, kui üks ahjuomanik laseb läbi oma käte puuhalu. Esmalt võtab ta puu juurelt maha, teeb paarimeetristeks tükkideks, tarib kasti ja saeb omakorda kas ahju- või pliidipuudeks, pärast lõhub neid kirvega halgudeks, ikka hellalt naeratades. Seejärel laob riita, ja hiljem, kui need on kuivemad, kuuri alla. Kõige selle järel tuleb puud tuppa tassida ja hellalt, sooja silituse saatel ahju alla pista. Kuid ikka pole kõik veel lõppenud. Lõpuks peab ka tuha välja viima.
Ja vahepeal on soe. Väga õdus ja soe. Vähemasti mõnda aega. Kuni peab minema jälle metsa puid tegema …