Jahiseaduse eelnõu on taas arutlusel

Samal ajal kui maaomanikud soovivad omanikena ise otsustada, kas ja kes nende maal jahti peab, kardavad jahimehed, et seadusemuudatuse tõttu muutub jahipidamine sedavõrd kalliks, et mitmed jahimehed sellest hoopis loobuma peavad.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Keskkonnaminister Keit Pentus on käsile võtnud uue jahiseaduse eelnõu arutamise koos jahimeeste ning maaomanike esindajatega. Aastaid vaidlusteemaks olnud uue jahiseaduse eelnõu loodetakse lõpuks
ka riigikokku saata.

Põhilise vajadusena muuta praegust jahiseadust on välja toodud, et Eesti on Euroopa Liidus üks väheseid riike, kus maaomanik ehk ulukite elupaiga omanik ei saa mõjutada jahindusliku tegevuse korraldamist omal maal. Kehtiva korra kohaselt kehtestab jahimaa piirid riik ning nii riigi- kui eramaad on antud kasutada jahiseltsidele, kes peavad jahti ja müüvad jahiturismiteenust maaomanikelt luba küsimata.

Juuli lõpus pöördus Eesti Erametsaliit (EEML) õiguskantsler Indrek Tederi poole palvega analüüsida kehtiva jahiseaduse kooskõla põhiseadusega, mis annab igaühele õiguse enda oman­dit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kui see ei ole vastuolus üldiste huvidega.

Liidu hinnangul on jahiseadusega võetud maaomanikult õigus otsustada, kes tema maadel jahipidamist korraldab – seega puudub Eesti maaomanikul oma vara kasutamise õigus. Erametsaliit leiab, et maaomanikel peab olema seaduslik õigus moodustada jahipiirkondi kogukondlikel alustel.

Õiguskantsler andis oma vas­tuses teada, et ei pea mõistlikuks anda hinnangut kehtivale seadusele, kuna loodab, et tänased valupunktid leiavad lahenduse uue seadusega.

Eesti Erametsaliit on aga algatanud protestiaktsiooni jahipidamise täielikuks keelamiseks septembris. Aktsiooniga oli 15. augustiks liitunud pea 178 000 hektari omanikud. Protestiaktsiooni eesmärgiks on kiirendada uue jahiseaduse koostamise protsessi ning Eesti Erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane teatas, et kui algab sisuline töö uue seaduse kallal, jahipidamise keel­du ei rakendata.

Ants Varblase sõnul on peamiseks mureks see, et mitte igal pool ei valitse maaomanike ning piirkondlike jahimeeste vahel üksmeel ja koostöö.

“Maaomanik ei tarvitse oma eetiliste ja füüsiliste omaduste poolest jahimeheks sobida, aga ta peaks saama samamoodi, võrdselt maaomanikuga, kel on relvaluba ja jahitunnistus, jahipidamist omal maal korraldada,” põhjendas Varblane.

Samuti on probleemina välja toodud, et mõni jahiselts ei võtagi uusi liikmeid vastu.

Rakvere jahindusklubi juhatuse esimees ja Simuna jahiühistu juht Raul Vahter möönis, et Eestis võib olla piirkondi, kus maaomanikku ei võeta jaht­konda vastu, kuigi ta on koolitatud jahimees. “See on tõesti kurjast, aga enamasti on piirkonna inimesed jahtkonda teretulnud ja nõnda saaksidki maaomanikud ka vana, kehtiva seaduse kohaselt omal maal jahti pidada,” kõneles Vahter.

“Piirkondi, kus öeldakse, et meil on oma klann, 15-20 inimest, ning me ei taha kedagi juurde, siis neid oleks vaja sanktsioneerida, et nad muutuksid avatumaks, kas aga kehtivat seadust nii palju muuta, on küsimus,” rääkis Vahter.

Jahimehed on välja toonud, et maaomanike soov jahiseadust muuta tuleneb sellest, et soovitakse jahiturismi arendama hakata, mis võib lõpuks traditsioonilise jahinduse välja suretada, sest jahimehed ei suudaks maaomanikule jahipidamise õiguse eest enam maksta.

Et jahiturism on fookuses, tunnistas ka Varblane.

“Soomes, Rootsis ja Saksamaal on jahiturism väga levinud ja see on üks maaelu mootoreid. Mõned jahiseltsid aga, kes on jahiturismi arendamas, ei taha neid tulusid jagada maaomanikega, kelle maal need loomad kasvavad,” kõneles Varblane.

Jahiturismil on ka oma varjupool. “Selleks, et kasvaks trofeeloom, on vaja elu­jõulist karja, kus on tugev kon­ku­rents, see tähendab jälle, et ulukeid on palju ning kahjustuste hulk suureneb,” arutles Raul Vah­ter. Ja kui anda maaomanikele omal maal jahipidamise korraldamise õigus, võidakse maad Vahteri raha eest rentima hakata ning jahipidamine muutub seetõttu põhjendamatult kalliks.

“Hulk vähekindlustatud jahimehi kaotab sellega seadusliku jahipidamise võimaluse. Vanem kaader ehk panebki püssi nurka, aga see oleks ikkagi tõuge salaküttimisele,” märkis Vahter. Lisaks võib tema sõnul tekkida olukord, kus ulukite ohjamise eest ehk vähematraktiivsete väikeulukite küttimise eest hakkab jahimees omakorda maa­omanikult tasu nõudma.

Rakvere jahindusklubi juhatuse esimehe kinnitusel saavad Lääne-Virumaa jahimehed ja maaomanikud hästi läbi ning tülisid tuleb ette harva.

“Eks eksimusi tuleb nii ühelt kui teiselt poolelt ette, aga need tulebki kohapeal lahendada, jahimees peab aru saama, et ta peab jahti maaomaniku maal ning maaomanik peab jahimeestest ka aru saama,” kõneles Vahter.

“Ja kui ongi probleem, tuleb piirkonna jahindusorganisatsiooniga ühendust võtta, või kui sealt abi ei saa, siis Rakvere jahindusklubi poole pöörduda, vas­tastikku mudaga loopimine ei vii elu edasi,” lisas ta.

Keskkonnaminister Keit Pen­tus tunnistas, et aastaid kestnud arutelu uue jahiseaduse olemuse üle on pinged maaomanike ja jahimeeste vahel üles kruvinud, kuigi osalised tegelevad ju tegelikult ühe asjaga.

Jahiseaduse muudatuse puhul on Pentuse kin­nitusel keskkonnaministeeriumi jaoks oluline, et loomade asurkonnad oleks kaitstud ja väljakujunenud jahikultuur säiliks, kuid samal ajal tuleks paremini tagada maa­omanike õigused.

Keskkonnaminister on kutsunud mõlemad osapooled intensiivselt läbi rääkima.

“Keskkonnaministeerium on mõlema poole arvamuste kuulamise põhjal pannud kokku eelnõu, mille järgi praegused jahipiirkonnad säiliksid, lisanduks aga mehhanism tekitatud ulukikahjustuste kompenseerimiseks,” rääkis minister. “Viimane rakenduks juhul, kui jahipidajad ja maaomanik omavahel kokkuleppele ei jõua ja lepingut ei sõlmi,” ütles ta.

Esimesel kohtumisel möödunud nädalal nõustusid keskkonnaminister Keit Pentuse sõnul nii metsaomanike kui jahimeeste esindajad, et mõistlik on edasi arutada keskkonnaministeeriumi poolt ette valmistatud eelnõu baasil ja kumbki osapool ei taha nende aruteludega venitada.

Tagasi üles