Sillamäe poiss ja tema ajamasin

Andrei Hvostov.

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Kirjaniku ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi teoses “Sillamäe passioon” kui jul(tu)muse piirini tundlikus ajamasinas liiguvad kujundihammasrataste vahel inimesed, paigad, suhted, ­mõtted.

Kunagi saladustega varjatud kinnine linn Sillamäe võib paista nii paradiisliku kui ka masendava paigana, sõltuvalt sellest, missugused mälestused sellega seostuvad.

FOTO: Aarne Mäe

Ütlete “Ajamasinas”: “Minu laps ei tea, kes ma olen.” Kuidas laps üldse pääseb vanematele nii lähedale, et neid tundma õppida?

Ma arvan, et lapse-vanema suhetes on esimesed 20-25 aastat n-ö jäme ots vanemate käes; see on minu kui lapsevanema mureks, et laps minust aru saaks.

Olen nii iseenda kui teiste keskealiste juures täheldanud korduvat õhkamist - miks ma küll ei küsinud isalt ja emalt, kui nad veel elasid, seda ja toda? Lastena ning noorukitena me ei märkagi teatud asju küsida, või siis ei taha seda teha, sest meie vanemate maailm on nii ajast ja arust, nii vähemoodne, et hakata selle vastu huvi tundma oleks nagu oma ideaalide reetmine.

Me oleme kõik kunagi olnud noored mässajad, eelneva põlvkonna elu ja nende paleused on meie arvates vaid selleks olemas, et seda kõike eitada. Siis ühel päeval hakkab vanemate maailm meid huvitama, aga siis võib olla juba hilja. Pole enam kelleltki küsida. Minu laps ei tea seda kõike veel. Nii et pole ka vaja talt oodata mingit erilist huvi minu vastu. Aga mina oma elutarkusega tean, et tal see huvi kunagi tekib, või tekib suure tõenäosusega, ja seepärast pean ma püüdma praegu vastata neile küsimustele, millele ta kunagi, võib-olla kahekümne aasta pärast, vastuseid saada tahaks.

Millal hakkasite tahtma teada, millised inimesed on teie ema ja isa?

Suhteliselt hiljuti. Võib-olla tõelisel moel isegi alles siis, kui ma “Passiooni” kirjutama hakkasin.

Mida on poeg arvanud “Sillamäe passioonist”? Kas ta nüüd tunneb paremini oma isa?

Kui ma teaks vastust. Tean vaid seda, et ta luges raamatu kaanest kaaneni läbi. Paistab, et talle see meeldis. Või ütleks nii, et ta ei häbene mu avameelsust. See on juba suur tunnustus.

Raamatust ei jää vähimatki kahtlust, et Sillamäe oli masendav paik. Teie pere püsis ometi Sillamäel. Miks, kui sinna nagunii ei olnud võimalik juurduda?

Masendav paik oli see võib-olla ainult mulle. Teistele võis see koht tunduda kuidagi vastuvõetavamana. Ma tõesti ei tea. Isa näiteks mäletab nõukogudeaegset Sillamäed vaat et paradiisliku kohana.

Kas ja miks inimene üldse vajab juuri?

Eks see meile, eestlastele, üks omane kultuurimudel ole - kõik see pateetika “oleme sellel paepealsel kamaral juba viis tuhat aastat oma asju ajanud ...”. Kõlab peaaegu samamoodi nagu sakslaste eelmise sajandi kolmekümnendate aastate “Blut und Boden”. Mõnes teises ühiskonnas hinnatakse inimeste valmisolekut pidevalt uutesse kohtadesse liikuda. Ameerikas minnakse õige varmalt ühest osariigist teise.

Ma ei tea, milline käitumine on õige. Tänases maailmas on üldse kõik muutunud kuidagi ebamääraseks. Ma ei oska isegi üheselt öelda, kas Eesti haridussüsteem peaks meie lapsi ette valmistama n-ö suurde maailma minekuks - see tähendaks sellise püüdluse sihikindlal realiseerimisel näiteks ingliskeelsele haridusele üleminekut, ja seda kõike meie lapsukeste õnne ning tulevikuväljavaadete suurendamise nimel, sest just see on ju ühe lapsevanema eesmärk, kas pole? - või peaks meie kooliprogrammid hoopis kinnistama nad selle maa külge, ehk siis rohkem kodumaa ajalugu, rohkem eesti kirjandust, rohkem emakeele tunde. Õppigu Tartus, mitte Oxfordis või Heidelbergis, täitku oma eestlase kohust ning järgigu vere häält.

Mis on õige? Ma ei tea.

Mis koht on teie jaoks Käsmu? Miks tulete just sinna kirjutama?

Mulle meeldib Eesti põhjarannik. Käsmu on lihtsalt üks koht sellel rannikul. Kuigi väga ilus koht, pean ma möönma. Aga see võiks samahästi olla ka Karepa. Ma just käisin eile-täna seal jalgrattaga.

Kas koht vajab juuri ja ajalugu? Sillamäe on muidugi markantne näide ajaloo kaotamisest, aga ega praegusi keset põldu rajatud saepurumajade-elamurajoonide asukaid ei huvita ka, mis seal kunagi oli või kes seal elas. Mälutus tundub aina laienevat. Kuidas näete seda teemat teie ajaloolasena, nii kitsamas kui laiemas mõõtkavas?

Ilus ja õige vastus oleks muidugi jah - juured ja ajalugu on tähtsad. Teisalt aga, kuidas seda juurte pikkust nüüd mõõta? Või mis see üldse tähendab?

Võtame mu praeguse kodulinna Tallinna. Eesti pealinn, Pikk Hermann sinimustvalge lipuga, Kalevite kants, Linda kivi Ülemiste järves, “kilukarbivaade”, “Mustamäe valss” või ärkamisaegne hüüatus “peatage Lasnamäe!”... ja kõik see muu pateetika. Tallinn on eestlastele sümboolse tähendusega linn.

Ent samal ajal on olemas legend Ülemiste vanakesest. Kiuslik taat ootab linna valmimist, et see siis ära uputada. Nagu me teame, ei saa legendi kohaselt linn iial valmis ning taat jääbki seda hetke ootama. See on eesti rahvapärimus.

Kui aga lugeda 19. sajandi teisel poolel tegutsenud Tallinna linnapea Greifenhageni memuaare, siis saate üllatusega teada - vähemalt minuga see juhtus nii, see üllatusmoment oli vägev -, et tema valitsemise ajal murdsid Ülemiste vood kaks korda linna. Tartu maantee oli nagu mäslev mägijõgi, kogu Narva maantee algus oli vee all.

Ometigi pole need kataklüsmid jätnud vähimatki jälge tallinlaste või siis eesti rahva folkloori. Sest lugulaulu pahatahtlikust Ülemiste vanakesest pajatatakse nii nagu poleks 19. sajandi üleujutusi olnudki. Justkui ei mäletata seda, mis juhtus kõigest 150 aasta eest.

Kas praegused tallinlased on oma linna põliselanikud?

Ma kahtlustan, et tõelised põliselanikud läksid 1939. aastal sealt ära. Siis, kui füürer nad isade maale tagasi kutsus. Läksid ära ja võtsid Tallinna kohavaimu ja selle linna põlised legendid endaga kaasa. Ja meile jäid vaid meie maavillane Ülemiste vanake ning Vana Toomas, mis on juba täiesti kunstlik, kui mitte lausa nõukogudeaegne legend.

“Ma olen täheldanud, et kitši keskel on väga mõnus elada,” kirjutate. Missugune peab olema keskkond teie ümber, et tunneksite end seal hästi?

“Kitši keskel elamine” on mul spetsiifiline Käsmu nali.

Siin näeb merevaateid nautides hästi tihti pannkoogina ümarat kuud, kiirgavat hõbedast valguserada, valget luigepaari seda läbistamas, võib-olla isegi romantilist purjekat ja muud sihukest tilulilu värki, mille pildistamisel või siis - hoidku jumal!- maalimisel saaks kunstnik kohe süüdistuse kitši vorpimises. Galeriisse selliste taiestega sind ei lastaks.

Aga elada on selliste vaadetega mõnus. Ainuvõimalik. Ja hoidku selle eest, kui Käsmu vaadetesse murraks “tõeline kunst”. Nagu näiteks seitsmekümnendatel oli Vindi maalidel: idüllilised maastikud, mille keskele paneb kunstnik korraga mõne triibulise posti või geomeetrilise konstruktsiooni.

Millega peaks teid köitma mingi (Viru) maakoht, et tahaksite sinna elama asuda, või on Tallinn ikkagi Eesti kõige elamisväärsem paik? Miks?

Tallinn on elamisväärne põhiliselt sellepärast, et seal on rahvusraamatukogu ja Tallinna ülikooli raamatukogu. Mul on vaja suuri raamatukogusid. Kui ma saaks vabaneda sellest sõltuvusest, siis võiks elada palju väiksemateski kohtades.

Teie vanaisa tahtis olla aus mees, aga tal ei lastud seda olla. Kuivõrd praegune aeg laseb inimesel - teil - olla aus mees?

Nipp on selles, et tuleb jääda poisiks. Pipi Pikksuka lugudes võtavad lapsed imelisi pille, mis peavad takistama täiskasvanuks saamist. Ma olen kah neid pille kunagi võtnud. Kui jääd lapseks edasi, siis sa suurte mängudes eriti ei osale. Suurte mängud põhinevad kompromissidel ja valedel.

“Rahvuslik kiiks. Sa oled see, mis on sinu nimi.” Nomen est omen. Mille märk on ikkagi nimi? Mida muudaks inimeses/teis sisuliselt, kui oleksite Kelt, Rohtlaan, Sabaste või jätkuvalt Hvostov?

Nime hoidmine on selline põhimõtteline küsimus. Võtate mind sellisena, nagu ma olen, või sõitke seenele. See ei ole öeldud ülbitsemiseks. Ma tõesti ei arva, et ma pean iga hinna eest meeldima.

“Isegi minu nägijaks saamine ei läinud kergelt.” Millised eeltingimused on vajalikud, et inimene üldse tahaks nägijaks saada?

Tuleb kõiges kahelda. Pidevalt ja alati. Lõplikke tõdesid ei ole olemas.

Tagasi üles