Saada vihje

Noorteassamblee tõi kokku 15 riigi noored

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Assambleel osalenud käisid ka kohalikus Torsviku energiajaamas, mis toodab energiat prügist. Lõhn jaamas ei olnud kõige meeldivam.
Assambleel osalenud käisid ka kohalikus Torsviku energiajaamas, mis toodab energiat prügist. Lõhn jaamas ei olnud kõige meeldivam. Foto: Erakogu

Dag Hammarskjöld International Youth Assembly – nädal aega täis ÜRO tegevust, lõbusaid kohvipause ning uusi inimesi maailma igast nurgast.



Ühel ilusal suvepäeval tehti mulle tore pakkumine minna Rootsi konverentsile. Päev enne reisi sain konverentsikorraldajalt pika meili ja see hirmutas mind väga. Pärast keerulise kirja lugemist ei saanud ma enam isegi aru, mis konverentsile lähen, tundus, et hüppan pea ees vette täiesti võõras kohas. Aga nagu hiljem selgus, siis muretsemiseks polnud põhjust.

Tegemist oli 31. juulist kuni 6. augustini kestva Jönköpingi rahvusvahelise noorte assambleega, mis oli pühendatud Dag Hammar­skjöl­dile, Rootsi diplomaadile ning endisele ÜRO peasekretärile.

Tegemist oligi ÜRO simulatsiooniga, mis andis noortele aimu, mida ÜRO tegevus endast tegelikult kujutab. Kokku oli Jönköpingisse kogunenud 25 noort 15 riigist, elama pandi meid Södra Vätterbydgensi Folkhög­skolasse.

Jönköpingis saidki meist ÜRO diplomaadid. Saime kõik endale riigi, mida esindama hakkasime ning mille huve kaitsma pidime. Pärast nädalat täis hoogsat tööd ning teravaid diskussioone saime valmis deklaratsiooni jätkusuutlikkuse teemadel. Ühtekokku oli meie deklaratsioon üheksa lehekülge pikk ning sisaldas 68 punkti (nii pikka deklaratsiooni polegi vist varem ÜRO ajaloos nähtud), alustades metsade kaitsmisest ja lõpetades HIV-vastase võitlusega Rwandas. Ühesõnaga, deklaratsiooni sai igaüks panna kirja selle, mida oma riigi vaatenurgast kõige olulisemaks pidas.

Lisaks peamurdmisele jätkusuutlikkuse teemadel viidi meid paarile väljasõidule, nädala aja sees oli ka kolm põnevat loengut, loendamatul hulgal kohvipause (rootslased on kõvad kohvijoojad), mis aga kõige olulisem – saime endale tuttavaid ja uusi sõpru üle kogu maailma. Ka programmis sisaldunud loengud olid väga põnevad. Klara Maria Johansson rääkis globaalsest arengust viimase sajandi jooksul ning tutvustas meile väga huvitavat internetisaiti Gap­minder, mis sisaldab statistikat iga riigi ja selle probleemide kohta.

Elin Jönsson, kes on raamatu autor ja ajakirjanik, pajatas oma elust Usbekistanis ning sealsest karmist kommunistlikust režiimist ning tsensuurist ajakirjanduse üle. Anders Mellbourn käis aga rääkimas terrorismist maailmas.

Kogu selle põneva ettevõtmise taga seisab Jonas Mag­nusson, kes hakkas ürituse korraldamisega peale juba aasta eest.

Samasugune Dag Hammar­skjöldile pühendatud assamblee oli toimunud ka 2005. aastal ning mõte tuligi sealt. Kui küsisin, kuidas peakorraldaja ise kogu üritusega rahule jäi, tulid vastuseks vaid head sõnad: “Muidugi, olen kõige ning kõigi osalejatega rahul. Plaan on ka tulevikus midagi sarnast ja suuremat korraldada, ent selleks läheb aega. Elame, näeme!”

Mina jäin nädalaga mere taga väga rahule. Lisaks uutele teadmistele ÜRO tegevusest ja jätkusuutlikust arengust sain võimaluse tutvuda paljude inimestega ning just seda pean enda jaoks kõige olulisemaks. Nädal aega täiesti uute inimestega ühes majas elada ja neid tundma saada on hindamatu väärtusega.

Ütlen ausalt, et õhtusöök on märksa põnevam, kui istud (näiteks) portugallase ja rootslasest moslemi vahel, kes mõlemad õhinaga endast ja oma elust räägivad.

Tagasi üles