Oskused vabaühendustele appi

Urmo Kübar Foto: AFP / Scanpix

Washington DCs, lühikese jalutuskäigu kaugusel Valgest Majast tegutseb ühes keldris omalaadne köök – DC Central Kitchen ehk DCCK. Poodides ja restoranides üle jäänud toiduainetest tehakse seal iga päev üle nelja tuhande eine, mida jagatakse varjupaikades ja tänavatel.

Eriliseks muudab DCCK aga see, et enamik lõikelaudade, katelde ja kraanikausside kohal askeldajatest on endised kodutud, vangid, narkomaanid, kes nüüd aitavad oma äsjaseid saatusekaaslasi ning õpivad nõnda poole aastaga selgeks ameti.

“Astu sealt läbi, sulle kindlasti meeldib,” soovitas mõne aas­ta eest sõber, keda Washingtonis külastasin. Läksingi – ning tunnikese asemel, mis olin plaaninud sealse juhatajaga vestelda, jäin sinna pooleks päevaks. Järgmisel päeval töötasin köögis, ülejärgmisel jagasin toitu tänaval. Kui aasta hiljem uuesti sinna sattusin, oli DCCKsse vabatahtlikuks minemine mulle üks oodatumaid sündmusi.

DCCK inimeste energia ning rõõm ja uhkus oma oskuste ja töö vajalikkuse üle on siiani jäänud üheks mu toredaimaks vabatahtliku-kogemuseks. Küllap on see ka põhjus, miks mituküm­mend inimest iga päev DCCKsse vabatahtlikena appi lähevad.

Ühel päeval einepakke kokku pannes oli mu paariliseks mees, kes töötab hotellis, kust annetatakse DCCK-le toitu, aga on ka firmasisene kokkulepe, et iga töötaja käib kahel päeval aas­tas köögis abiks. “Olen väga rahul, et meil niisugune põhimõ­te on,” kiitis ta. Naera­tus, mis mehe vuntside alt kaduda ei tahtnud, kinnitas ta sõnu.

Kes terminites väga täpne tahab olla, võib öelda, et see ei vasta vabatahtliku tegevuse definitsioonile, mis näeb ette, et aida­tes kedagi väljas­pool oma peret ja sõprade ringi, selle eest rahalist tasu ei saa. Minu paariline sai selle päeva eest oma töö­andjalt palka, ta lihtsalt täitis igapäevastest erinevaid ülesandeid. Nii võib seda pigem nimetada firma annetuseks.

Ent vaevalt on terminite täpsuse tagaajamine siin olulisim. Äriettevõtete ja ühiskonnaprobleemide lahendamiseks loodud vabaühenduste koostöö võtab  üha uusi vorme. Traditsiooniline on raha või asjade, näiteks oma toodangu annetamine – neist esimene on masuaastatel vabaühenduste jutu põhjal küll tagasilöögi saanud.

Paljud ettevõtted panevad tiimid välja “Teeme ära” talgutel või siis ühendavad oma suvepäevad või muud firmaüritused mõne sellise, vanas kõnepruugis ühiskondlikult kasuliku tegevusega. Tavaliselt võetakse ette millegi koristamine, lammutamine või ehitamine, mis on vajalik, mille tulemused on kiiresti näha ja mis näiteks kontoriinimeste puhul pakub meeldivat vaheldust. Ilmselt nii, nagu ka porgandite hakkimine või toidupakkide tegemine DCCKs selle Washingtoni hotelli töötajatele.

Ent leviv ja ehk vajalikumgi trend on erialaste oskuste tasuta pakkumine vabaühenduste aitamiseks, olgu siis ettevõtte organiseerituna või spetsialisti omal algatusel.

Vabaühenduse tuumiku moodustavad tavaliselt inimesed, kes on hästi kursis probleemiga, millega nad töötavad. Et seda tööd hästi teha, on aga vaja teada veel paljudest asjadest: juhtimisest, seadustest, rahaasjade korraldamisest, kommunikatsioonist, arvutitest ja millest kõigest veel.

Ettevõtetes on tihti igaks selliseks ülesandeks tööl eraldi inimene. Vabaühenduste sissetulek pärineb aga enamasti projektitoetustest või annetustest, mille puhul tavaliselt nõutakse, et need kuluks ainult ja otse ühen­duse põhiülesannete täitmisele, nõnda pole neil tugitege­vuste jaoks spetsialistide värbamiseks raha. Ka on vabaühendu­sed tavaliselt väikesed ja igaks asjaks eraldi inimese palkamine ei ole otstarbekas­ki.

Niisuguste spet­sialistide puu­dus on kõige teravamalt näha ka Lääne-Virumaal avalikkuse ette jõudnud rahaskandaalide puhul. Mõne sellise taga on labane ah­nus (ei ole pahatahtlike eest kaitstud ka vabaühendused), kuid sageli on põhjuseks ühenduse suure südamega, ent rahaasjades kogenematu eestvedaja teadmatus.

Et vabaühenduste oskused ärisektorist spetsialiste kaasata paraneksid, selleks korraldab EMSL oma igaaastase suvekooli tänavu 26. ja 27. augustil Rakveres just sel teemal. Õppimist nõuab koostöö mõlemalt poolelt, nii ühenduselt kui vabatahtlikult, ent võimalik kasugi on suur.

Ühendusele on kasu muidugi selles, et tema töö paraneb. Spet­sialist saab lisaks heale enesetundele, mis kellegi aitamisega tavaliselt kaasneb, ise samuti uusi teadmisi ja kogemusi, sest isegi kui ta teeb seal oma erialast tööd, on inimesed ja kontekst enamasti teine kui ta põhiametis. Nii on ta suure tõenäosusega pärast seda omaenda ettevõttes veelgi parem.

See on ka põhjus, miks ettevõtted võiksid oma töötajate vabatahtlikku tegevust soosida ja õhutada. Esimeseks sammuks võiks olla sellega juba tegelevate inimeste tunnustamine ja võimaldamine, et nad vabatahtliku tegevusele mõistlikkuse piires ka oma tööaega kulutavad (enamasti käib jutt ehk mõnest tunnist kuus), samu­ti muidugi juhtide endi eeskuju. Sealt edasi võiks aga kaaluda ühe või mõne vabaühendusega juba organiseeritumat koostööd, eriti juhul, kui seda ühendust ka rahaliselt toetatakse, sest eks taga ju see annetuse parema kasutamise.

Ning lõpuks maksab meelde tuletada mu vuntsidega paarilist DCCKst. Töötaja, kes võõrastele kuulutab, et on oma ettevõtte heategevuspoliitika üle uhke, on ilmselt parim võimalik reklaam.