Sadakond lammast kaotas murdjaile elu

Haljala ja Rakvere vahel Päide kandis karjamaal murdjate ohvriks langenud lambakarjast järele jäänud loomad on tänaseks viidud teisele rohumaale. Foto: Arvet Mägi

Möödunud nädalavahetusel murti Morgan Hammer­beckile kuuluvas lambakarjas maha sadakond looma. Praegu tegeldakse täpse kahju hindamise ning selgitamisega, kas kurja tegid hundid või koerad.

Rägavere Mõis OÜ juhatuse liikme Morgan Hammerbecki sõnul murti lambad möödunud nädalavahetuse kahel ööl. “Üle 88 tapetud looma on kindlasti, üle kolmekümne on kadunud, 105 on vigastustega, neid on vaja ravida, et hukkunud lammaste hulka mitte suurendada,” loetles ta kahjusid.

Praeguseks on lambad teisele karjamaale viidud ning neid valvatakse. “Ootame autot, et nad veelgi kaugemale transportida, kuni pole selge, kas murdmas käisid koerad või hundid,” ütles Hammer­beck.

Keskkonnaamet on alustanud juhtumi uurimist, Viru regiooni jahinduse spetsialisti Raivo Sassi sõnul selgub järgmisel nädalal, kas karjas murdmas käinud olid hundid või hulkuvad koerad.

Haljala jahisektsiooni jahimehe ja loodusesõbra Peeter Hussari kinnitusel tehakse mahamurtud looma vigastuste ja geeniuuringu põhjal kindlaks, kas murdja oli koer või hunt.

“Hunt ei rebi uisapäisa, küll võivad hundikutsikad seda teha, aga alati on täiskasvanud loom juures ning tema ei võta riski, et võib lamba või mullika ründamisel ise viga saada,” selgitas Hussar ning täpsustas, et hunt võtab saaklooma kaela pealt vahetult pea tagant, karu jälle murrab selgroo. “Kui on väga palju külje pealt rebitud – peab muidugi vahet tegema, kas murdmise ajal või pärast süües –, siis tekib kahtlus, et ehk on koerad, koerad tihtilugu rebivad tagumisi kintse puruks,” lisas Hussar.

Täieliku kindluse ründaja kohta annab geeniuuring, mida on võimalik teha, kui mõne murtud lamba pealt leitakse vajalikul hulgal murdja sülge.

Kui tegu on hulkuvate koertega, ei pea nad kasvult sugugi suured olema. Hussari selgitusel võivad ka põlvekõr­gused koerad lam­baid murda ning suured hulkuvad hundikoerad loomi isegi hundile ise­loomuliku tehnikaga murda.

Hundi kui jahiuluki puhul saab omanik taotleda riigilt kahju korvamist, kui ta omalt poolt on teinud kõik, et kahju ära hoida. Koer on seaduste järgi koduloom ja omaniku vara ning omanik vastutab kõikide kahjude eest. “Seadused ei näe ette, et koduloomal ei ole peremeest, hulkuv loom jääb seadustest väljapoole ja kellelgi pole kohustust sellega tegeleda,” tõdes Hussar.

“Aga aastaaeg on selline, et hundid on võib-olla hakanud noori pesakondi õpetama ja siis võidakse tõesti rohkem murda, kui ära süüa jõutakse,” lausus ta ning lisas, et kiskjate poolelt pole see pahatahtlik käitumine, kutsikatele tuleb jahipidamist õpetada. “Ja kui nei­le juhtub lambakari ette, siis metslooma jaoks on ta ebanormaalne loom - ei jookse ju ära. Hundi jaoks tähendab see, et loom on nõrk ja metsasanitar peabki ta maha murdma.”

Kullaaru jahisektsiooni jahimehe Sander Heinla sõnul võis möödunud talvel Lääne-Virumaal olla umbes kakskümmend hunti. Seda, kui palju neid praegu on, on raske öelda – ei teata pesakondade suurust, pealegi on hundid väga liikuvad. “Võib-olla on mõni oma põhipiirkonna maha jätnud ja otsib uut territooriumi, see murdmise koht on ka täpselt loo­made raja peal, eks sellepärast lambakari ka ette jäi,” arutles ta.

“Kui tegu oli huntidega, ei pruukinud nad n-ö kohalikud olla. Hundid või­vad liikuda päevas 50-60 kilomeetrit ja maakonna lõikes liiguvad erinevad karjad, nii käivad Harjumaa ja Ida-Virumaa hundidki meil,” selgitas ta.

Huntide arvukust kogu Eestis hindas Heinla normaalseks, kuid lisas, et möödunud kahe talve lumerohkuse tõttu on mõnes maakonnas hundijaht pidamata jäänud, mis võib kiskjate arvukust pisut tõstnud olla. “Aga Lääne-Virus on viimased kaks aastat hundilimiidid täis lastud,” teadis Heinla.