Juhtkiri: Kes viimane, see …

"Õigekeelsussõnaraamat" Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Nüüd, enne järjekordse kooliaasta algust, avaldatakse jälle koolide pingeread riigieksamite tulemuste järgi. Ja nagu alati, nii ka nüüd vaetakse, kas see on mingi näitaja või mitte.

Keskmine tulemus on suur matemaatika - oleneb ju kõik sellest, kui palju on lõpetajaid. Ühe õpilase heal tulemusel on märksa suurem kaal koolis, kus eksaminande vähem. Samavõrra saab ebaõnnestumine eksamil lõpetajate väiksema arvu korral määravaks.

Virumaa Teataja ei eita, et ritta seadmine annab kooli tasemest mingi aimu, seda on aastate jooksul kinnitanud ka haridusjuhid. Samas on kõik koolid selles pikas pingereas ilma taustsüsteemita – eliitkoolid töötavad oma valitud õpilastega, maakoolid annavad võimaluse ka neile kodukandi noortele, kelle jaoks kõrge eksamitulemus pole eesmärk, kuid keskharidus inimese ja kodanikuna küpsemiseks väga vajalik.

Eeldatavasti on samast ka avalikkus aru saanud, sest neid veriseid sõnavõtte ja hinnanguid, mis aastaid tagasi pingeridade ilmudes kõlasid, enam ei kuule. Väikestele gümnaasiumidele valmistab pingereakohast ilmselt mitu korda rohkem muret see, kuidas väheneva õpilaste arvuga jätkata suudetakse.

Kui ühe kooli koht pingereas kõigub saja koha võrra, õpetajate koosseis ei ole aga aasta jooksul drastiliselt vahetunud, siis on tegu sellega, et ühel aastal on klassis rohkem helgemaid päid kui teisel. Aastad pole vennad.

Eliitkoolid, kes koguvad õpilastest andekamate laste koorekihi, peavadki alati eesotsas olema, kui poleks, oleks ju midagi hullu lahti. Kel on pead ja tahtmist, õpib igas koolis, ja eriti hea, kui seal on mõnus ja sõbralik õhkkond. Seda aga ei saa mõõta ega tabelisse panna.

Kui millelegi võiksid asjaomased ametnikud tähelepanu pöörata, siis ehk pingerea viimasele otsale, et selgitada välja, mis on nende koolide mured.