Massimeedia mõju inimeste arvamuse kujunemisele politseitööst on raske alahinnata, sest meedia on loonud avalikkusele oma nägemuse nii kuritegevusest kui sellega võitlemisest, seda eelkõige seriaalide ja filmide näol, mida telekanalitest võib igal õhtul näha.
Televiisori ees istuvale inimesele pakutakse vaatemängu, kus 45 minuti jooksul rulluvad lahti hoogsad tegevused, alates kuriteo teatamisest kuni juhtumi lahendamiseni ja kurjategija käeraudadesse panemiseni. Kogu kuriteo “avastamist” ilmestavad põnevad süžeed, kriminalistikatehnika viimane sõna, lipsustatud ja rätsepaülikonnas kangelane, loe: politseinik, kes avastab ühe kuriteo teise järel.
Eelnevaga luuakse avalikkusele politseitööst ilustatud pilt, jättes samas näitamata kuriteo avastamisel reaalse politseitöö, milleks on nii vaevarikas tõendite kogumine, suhtlemine inimestega, ekspertiiside tegemine, seadusandlusest tulenevate võimaluste või nende puudumisega arvestamine jne.
Meedia loodud müüdiga puutuvad aga kokku paljud politseinikud, sest ka kõige hullemas kolkas leidub ikka mõni kannatanu, kes on vaadanud mõnd CSI seriaali ning hindab meie ametnike tegutsemist sündmuskohal juba kujunenud “teadmiste” pinnalt. Seega tuleb politseil iga päev lisaks kõigele muule olla valmis ka võrdluseks meedia loodud müütidega.
Kriminaalpolitsei põhiülesanded on kuritegevuse ennetamine ja toimepandud kuritegude kohtueelne menetlemine, seejuures on politsei tegevusväli ääretult lai: moosivargustest organiseeritud kuritegevuseni. Sellele lisaks tuleb kogu aeg tegeleda avalduste lahendamisega ning informatsiooni kontrollimisega.
Meie tegevuse eesmärk on inimeste suurema julgeoleku tagamine ja vara kaitsmine, kuritegevuse ärahoidmine ja kurjategijate tabamine. Laiemas mõistes tagame sisejulgeolekut ja turvalisust. Seda kõike ei saa teha meie üksi, sest turvalisus tekib koostöös partnerasutustega ning elanikkonnaga.
Politseitöös tuleb paratamatult teha valikuid ja seada prioriteete, sest riigi võimalused on piiratud. Eelnev aga ei tähenda seda, et me mõne kuriteoliigiga ei tegele ja keskendume ainult raskete kuritegude menetlemisele. Pigem tähendab seda, et olemasolevat ressurssi tuleb kasutada otstarbekalt ja seada õiged sihid. Selle üheks näiteks on ametnike spetsialiseerumine konkreetsetele kuriteoliikidele, ja seda mitte ainult raskete peitkuritegude üksuste näol, vaid ka vara- ja isikuvastaste kuritegude gruppide tegevusega.
Politseile heidetakse ette, et me ei jõua kõiki vargusjuhtumeid menetleda, samas aga unustatakse see, et politsei poole pöördutakse alles siis, kui vargus on juba toimunud. Tihti on põhjuseks, et omanik ei ole oma vara piisavalt hästi hoidnud. Et vähendada inimeste langemist varguste ohvriks, tuletab politsei pidevalt meedia vahendusel meelde juba pähekulunud tõdesid, mis kahjuks sageli ununema kipuvad. Tagajärjeks ongi see, et teie suure vaevaga teenitud raha eest soetatud vara satub varaste huviorbiiti.
Mõistlik oleks, kui esemete soetamisel hoitakse alles ostu- ja garantiidokumendid, millega saab vajadusel tõendada esemete kuuluvust ja mis annavad politseile võimaluse otsida just konkreetset varastatud mobiiltelefoni, GPS-seadet vms. Lisaks tasub meelde jätta esemete eritunnused, detailne kirjeldus ja võimalusel võiks neist ka pilt olla, mida saaks kasutada eseme otsimiseks või selle identifitseerimiseks.
Väga levinud ja efektiivne on esemete märgistamine ainult omanikule teadaoleva või siis nähtava tunnusega. Eelnev on vajalik selleks, et ei tekiks olukorda, kus ese on üles leitud, kuid puuduvad võimalused siduda seda konkreetse kannatanuga. Juhul, kui oled oma jalgratta, rahakoti vms kaotanud või on see varastatud, on mõistlik aeg-ajalt kontrollida politsei leitud esemete avalikku andmebaasi aadressil www.politsei.ee/et/politsei-palub-abi/leitud-esemed.
Üks olulistest mõjutajatest varguste toimepanemisel on see, et varastatud esemetel on olemas sihtgrupp, kellele neid müüakse. Kui keegi varastatud asja ei ostaks, puuduks vajadus neid ka sellistes kogustes varastada. Ühtlasi panen inimestele südamele, et nad ei toetaks kuritegevust ja kurjategijaid, ostes neilt varastatud esemeid odava hinnaga. Varastatud eseme teadlik omandamine, hoidmine ja turustamine on kriminaalkuritegu, mis võib kaasa tuua rahatrahvi või vabadusekaotuse, lisaks sellele, et jäädakse ilma omandatud esemest.
Selleks, et mitte sattuda heauskselt ebameeldivustesse, tuleks vältida kahtlase kauba ostmist, eriti kui see on turuhinnast oluliselt odavam, puuduvad vajalikud dokumendid ja müüja ei jäta usaldusväärset muljet. Mõistlik oleks oma kahtlustustest teavitada kohe ka politseid, eriti juhtudel, kui teile pakutakse tänaval müügiks asju, mis ilmselgelt on kuskilt varastatud.
Mida teha, kui oled sattunud varguse ohvriks? Kindlasti on tähtis teavitada kohe politseid, tagades võimalusel sündmuskoha puutumatuse. Teavitamiseks on võimalusi mitu, alustades tasuta lühinumbrist 110, pöördudes lähimasse politseiasutusse või politseipatrulli poole või siis edastades kirjaliku avalduse kas lähimasse politseiasutusse või siis e-posti teel.
Analoogsete kuritegude avastamisel on kodanikel oluline roll, seda eelkõige selle kaudu, et kõigist juhtumitest meile viivitamatult teatatakse, sest kui politseil on võimalik tegutseda n-ö kuumadel jälgedel, on ka kurjategijate tabamise ja tõendite kogumise võimalus tunduvalt suurem. Vastasel juhul saab kurjategija juba arvestatava edumaa.
Kõikidest vargustest politseile teatada on vaja ka seetõttu, et kui politsei vargaid kohe ei tabagi, on siiski ülimalt tähtis informatsiooni koguda ja talletada, mis võib olla juba oluline järgmiste analoogsete kuritegude lahendamisel või vargagrupi tuvastamisel. Sest üldjuhul ei piirdu vargad ühe episoodiga, vaid jätkavad sama käekirjaga varguste toimepanemist. Oluline on ka see, et politseil oleks ülevaade juhtumistest ja andmed varastatud esemete kohta, mis võimaldavad neid avastada ja tuvastada omanikku ka teiste menetluste või toimingute käigus.