Kuidas ennetada vargusjuhtumeid?

Rauno Klaos. Foto: Erakogu

Massimeedia mõju inimeste arvamuse kuju­nemisele politseitööst on raske alahinnata, sest meedia on loonud avalikkusele oma nägemuse nii kuritegevusest kui sellega võitlemisest, se­da eelkõige seriaalide ja filmide näol, mida telekanalitest võib igal õhtul näha.

Televiisori ees istuvale inimesele pakutakse vaatemängu, kus 45 minuti jooksul rulluvad lah­ti hoogsad tegevused, alates kuriteo teatamisest kuni juh­tumi lahendamiseni ja kurja­tegija käeraudadesse panemise­ni. Kogu kuriteo “avastamist” il­mestavad põnevad süžeed, kri­minalistikatehnika viimane sõ­na, lipsustatud ja rätsepaülikonnas kangelane, loe: politsei­nik, kes avastab ühe kuriteo teise järel.

Eelnevaga luuakse avalikku­sele politseitööst ilustatud pilt, jättes samas näitamata kuriteo avastamisel reaalse politseitöö, milleks on nii vaevarikas tõendi­te kogumine, suhtlemine inimestega, ekspertiiside tegemine, seadusandlusest tulenevate võimaluste või nende puudu­misega arvestamine jne.

Meedia loodud müüdiga puu­tuvad aga kokku paljud politseinikud, sest ka kõige hullemas kolkas leidub ikka mõni kan­natanu, kes on vaadanud mõnd CSI seriaa­li ning hindab meie ametnike te­gutsemist sünd­muskohal juba kujunenud “teadmiste” pinnalt. Seega tuleb politseil iga päev lisaks kõigele muule olla val­mis ka võrdluseks meedia loodud müütidega.

Kriminaalpolitsei põhiülesanded on kuritegevuse ennetamine ja toimepandud kuritegude kohtueelne menetlemine, see­juures on politsei tegevusvä­li ääretult lai: moosivargustest organiseeritud kuritegevuseni. Sellele lisaks tuleb kogu aeg tegeleda avalduste lahendamisega ning informatsiooni kontrol­limisega.

Meie tegevuse eesmärk on ini­meste suurema julgeoleku ta­gamine ja vara kaitsmine, ku­ri­tegevuse ärahoidmine ja kurjategijate tabamine. Laiemas mõistes tagame sisejulgeolekut ja turvalisust. Seda kõike ei saa te­ha meie üksi, sest turvalisus te­kib koostöös partnerasutustega ning elanikkonnaga.

Politseitöös tuleb paratama­tult teha valikuid ja seada prioriteete, sest riigi võimalused on piiratud. Eelnev aga ei tähenda seda, et me mõne kuriteolii­giga ei tegele ja keskendume ai­nult raskete kuritegude menetlemisele. Pigem tähendab seda, et olemasolevat ressurssi tu­leb kasutada otstarbekalt ja sea­da õiged sihid. Selle üheks näiteks on ametnike spetsialiseeru­mine konkreetsetele kuriteoliiki­dele, ja seda mitte ainult raske­te peitkuritegude üksuste näol, vaid ka vara- ja isikuvastaste ku­ritegude gruppide tegevusega.

Politseile heidetakse ette, et me ei jõua kõiki vargusjuhtu­meid menetleda, samas aga unus­tatakse see, et politsei poo­le pöördutakse alles siis, kui var­gus on juba toimunud. Tihti on põhjuseks, et omanik ei ole oma vara piisavalt hästi hoid­nud. Et vähendada inimeste langemist varguste ohvriks, tu­letab politsei pidevalt meedia vahendusel meelde juba pä­hekulunud tõde­sid, mis kahjuks sage­li ununema ki­puvad. Tagajärjeks ongi see, et teie suure vae­vaga teenitud raha eest soe­tatud vara sa­tub varaste hu­viorbiiti.

Mõistlik oleks, kui esemete soetamisel hoitakse alles ostu- ja garantiidokumendid, millega saab vajadusel tõen­dada esemete kuuluvust ja mis annavad politseile võimalu­se otsida just konkreetset varas­tatud mobiiltelefoni, GPS-seadet vms. Lisaks tasub meelde jät­ta esemete eritunnused, detailne kirjeldus ja võimalusel või­ks neist ka pilt olla, mida saaks kasutada eseme otsimiseks või selle identifitseerimiseks.

Väga levinud ja efektiivne on esemete märgista­mine ainult omanikule teadaoleva või siis nähtava tunnusega. Eelnev on vajalik selleks, et ei tekiks olukorda, kus ese on üles leitud, kuid puuduvad võimalused siduda seda konkreetse kannatanuga. Juhul, kui oled oma jalgratta, rahakoti vms kaotanud või on see varastatud, on mõistlik aeg-ajalt kontrollida politsei leitud esemete avalikku andmebaasi aad­res­sil www.politsei.ee/et/politsei-palub-abi/leitud-esemed.

Üks olulistest mõjutajatest var­guste toimepanemisel on see, et varastatud esemetel on ole­mas sihtgrupp, kellele neid müüakse. Kui keegi varastatud asja ei ostaks, puuduks vajadus neid ka sellistes kogustes varas­tada. Ühtlasi panen inimestele sü­damele, et nad ei toetaks kuritegevust ja kurjategijaid, ostes neilt varastatud esemeid odava hinnaga. Varastatud eseme teadlik omandamine, hoidmine ja turustamine on kriminaalkuritegu, mis võib kaasa tuua rahatrahvi või vabadusekaotuse, lisaks sellele, et jäädak­se ilma omandatud esemest.

Selleks, et mitte sattuda hea­uskselt ebameeldivustesse, tu­leks vältida kahtlase kauba ost­mist, eriti kui see on turuhin­nast oluliselt odavam, puuduvad vajalikud dokumendid ja müü­ja ei jäta usaldusväärset mul­jet. Mõistlik oleks oma kaht­lustustest teavitada kohe ka po­lit­seid, eriti juhtudel, kui teile pa­kutakse tänaval müügiks asju, mis ilmselgelt on kuskilt varastatud.

Mida teha, kui oled sattunud varguse ohvriks? Kindlasti on tähtis teavitada kohe polit­seid, tagades võimalu­sel sündmuskoha puutumatuse. Teavita­miseks on võimalusi mitu, alustades tasuta lühinumbrist 110, pöördudes lähimasse politseiasutusse või polit­seipatrulli poole või siis edasta­des kirjaliku avalduse kas lähimasse polit­seiasutusse või siis e-posti teel.

Analoogsete kuritegude avas­tamisel on kodanikel oluli­ne roll, seda eelkõige selle kaudu, et kõigist juhtumitest meile viivitamatult teatatakse, sest kui politseil on võimalik tegutseda n-ö kuumadel jälgedel, on ka kurjategijate tabamise ja tõen­dite kogumise võimalus tun­duvalt suurem. Vastasel juhul saab kurjategija juba arvestatava edumaa.

Kõikidest vargustest politsei­le teatada on vaja ka seetõttu, et kui politsei vargaid kohe ei ta­bagi, on siiski ülimalt tähtis in­formatsiooni koguda ja talletada, mis võib olla juba oluline järgmiste analoogsete kuritegu­de lahendamisel või vargagrupi tuvastamisel. Sest üldjuhul ei piirdu vargad ühe episoodiga, vaid jätkavad sama käekirja­ga varguste toimepanemist. Olu­line on ka see, et politseil oleks ülevaade juhtumistest ja and­med varastatud esemete koh­ta, mis võimaldavad neid avastada ja tuvastada omanikku ka teiste menetluste või toimingute käigus.