/nginx/o/2009/01/23/121760t1h0b99.jpg)
Viimastel päevadel on palju küsitud, mida sa tegid 20 aastat tagasi. Olulistest augustipäevadest mäletan ma vähe, kuueaastase mõistus ei saanud kõigest veel aru, mis ärevatel hetkedel toimus.
Repliik: 20 aastat tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väikese lapse suured mured olid hoopis teistlaadi: suvemängude käigus lõhutud põlved, mis esimeseks koolipäevaks mõeldud seeliku alt nagu kiuste välja paistsid, küsimused, kelle saan pinginaabriks ja milline on mu õpetaja. Minu ja paljude laste jaoks algas sel sügisel Eesti vabariigis koolitee.
Sain ka oma esimese aabitsa.
Õpetaja lapsena olin seda tähtsat raamatut varemgi näinud ja kodus korduvalt sirvinud, nii et midagi üllatuslikku ma sealt ei leidnud. Kuid siiski ... Aabitsa kaant avades sai selgeks, et uuel trükil oli sees punalipu asemel ilus Eesti trikoloor.
Nii see taasiseseisvus algas – vahetussusside, esialgu vildakalt veetud tähtede ja koolipäevadega, mis algul tundusid isegi liiga lühikesed. Arusaam ja tänutunne, et saan oma riigis elada, saabus aastaid hiljem.