Meie elu ripub juhustest. Ootamatu õnnetus või haigestumine võib meis midagi lõplikult hävitada, ent samas äratada tunded ja arusaamad, mille olemasolust meil siiani aimugi polnud. Velve kaotas paarkümmend aastat tagasi võimaluse emaks saada, aga aegu hiljem sai temast maailma parim kasuema.
Velve ja Joonatan abiellusid ülikooli teisel sügisel. Kui Velve rasedaks jäi, ei kaldunud nende mõte hetkekski abordi kasuks. “Pole meie esimesed ega viimased tudengid, kelle laps ühiselamutoas beebist mudilaseks sirgub, ja küllap tuleme tema kõrvalt toime ka eksamite-arvestustega,” olid õnnelikud abikaasad ühel nõul.
Möödus seitse ootusärevat kuud, ja ühel heledal maikuupäeval sosistas Velve mehele, et midagi on valesti. “Laps pole juba eilsest saati liigutanud ja kõhus on imelik raskustunne.”
Läbivaatusel selgus, et loode emaüsas on surnud. Kutsuti esile sünnitus, aga sellega polnud tudengipaari Kolgata veel lõppenud. Velvel tekkis suur verejooks. “Ilmselt emakarebend,” arvasid tohtrid ja naine sõidutati kiiruga operatsioonituppa. Hulk aega hiljem anti koridoris närviliselt edasi-tagasi kõndinud mehele teada, et ei leidunud muud alternatiivi kui emakakeha eemaldada.
“Ma mäletan, kui ärkasin narkoosist ja arst selgitas mulle, mis oli juhtunud,” vaatab Velve minevikku. “Maailm kukkus kokku, olin tühi, muserdatud ja vaevatud, isegi pisaraid polnud. Alles tundide möödudes jõudis kohale, et olen 21aastane, aga kaotanud kõik – lapse ja võimaluse uuesti viljastuda. Tundsin ennast pooliku naisena ja olin kindel, et sellele katsumusele meie abielu vastu ei pea.”
Noored lõpetasid ülikooli ja leidsid töökohad pealinnas. “Karjäär ja eneseteostamine nõudsid oma, meil polnud eriti mahti millelegi muule mõelda, ja ausalt öeldes üritasime iga hinna eest vältida teemat, mis tegi haiget ja millele puudusid vastused,” kõneleb naine. Kui aga elujärg oli enam-vähem paigas, kujunesid just õhtud nendeks hetkedeks, minutiteks ja tundideks, mil noorrahvas hakkas tajuma tubades valitsevat vaikust, mida polnud justkui millegagi täita.
“Olnuks meil voli omada soovi ja tahet lapsesaamist planeerida, seda lähiaastatesse või veel kaugemale nihutada, kinkinuks see meile palju ilusaid ja lootusrikkaid aegu, aga meil puudus igasugune lootus, isegi unistamisel polnud mõtet. Kuidagi ootamatult kaugenesime teineteisest, piinlesime mõlemad oma üksinduses, tundes piinast kummalist märtrinaudingut.
Mind hakkasid külastama unenäod, kus meie surnud poeg mind valjusti hüüdis ja mulle lokkide lehvides vastu jooksis. Ta oli unedes juba suur poiss, tugeva harklõua ja pisut häbematu naeratusega, oma isa täpne koopia. Igal ööl algas minevik minu jaoks otsast peale ja iga kord järgnes unenäole enesesüüdistus – mida ma küll toona valesti tegin, et ta suri? Kas saatuslikuks sai asjaolu, et puutusin raseduse ajal paar korda kokku nitrovärvidega? Või see, et põdesin kergekujulist grippi? Või pingutasin õppimisega üle?”
Velve proovis Joonataniga rääkida lapsendamisest, aga meest see mõte ei vaimustanud. Ta oli tark, sportlik ja intelligentne ning soovis kogu südamest kinkida oma geenid järeltulijale. Nii ta Velvele ka ütles, lisades, et võõrale lapsele ei saaks temast õiget isa, sest ta armastus on selleks natuke liiga isekas. “Võib juhtuda, et ma hakkaksin teda kasvatama kõrvalt ja kaudselt ning laseksin ennast segada joontel, mis on pärit kellegi tundmatu sugupuust,” selgitas ta.
Ei jäänud tulemata seegi päev, mil Joonatan tunnistas, et tal on ühe töökaaslasega romaan, nad planeerivad ühist tulevikku, ja palus lahutust. “Teadsin, et see hetk saabub, ometi lõid abikaasa sõnad mul jalad alt,” pihib Velve nukra naeratuse saatel. “Mis mul üle jäi, tuli nõustuda. Ei salga, et mu südames oli parasjagu kiivust ja kibedust, aga ma mõistsin, et Joonatanil on õigus alustada uut elu ja tunda rõõmu lastest. Mina seda kõike talle pakkuda ei saanud. Läksime sõpradena lahku.”
26aastane lahutatud naine ei kuulu tavaliselt nende õrnema soo esindajate kilda, keda ripakile jäetakse. Nii juhtus ka Velve puhul, tal leidus austajaid nii töökaaslaste kui juhututtavate hulgas. Siiski ei lasknud Velve areneda ühelgi suhtel flirdist kaugemale, ta kartis armuda ja veel kord maha jäetud saada. Oma probleemist ei kõnelnud ta kellelegi, sest kui ta juba iseenda silmis tundus poolik ja mõttetu, siis mida pidanuks teised temast arvama.
“Kannatasin toona tugeva alaväärsuskompleksi all,” jätkab Velve oma lugu. “Isa-ema, õde ja sõbrannad soovitasid mul pöörduda psühholoogi poole, aga olin kindel, et mind ei oska mitte keegi aidata. Leidus minugi tutvusringkonnas neid, kes mingil põhjusel lapsi ei saanud, nad ravisid ennast, käisid ühest kliinikust teise ja ootasid imet, aga minu puhul oli kõik nii ärritavalt ja põhjapanevalt lõplik. Ime oli minu jaoks surnud.”
Visioon täiuslikust pereõnnest ilmutas ennast päev enne Velve 30. sünnipäeva. Naine istus kohviku terrassil ja nautis üksildast pärastlõuna-latte’t, kui kõrvallauda maabus võluv kambake – neljakümnendates mees koos kahe poja ja tütrega.
Saatuse tahtel rebis tuuleiil arvata kuuese tüdrukutirtsu peast roosa nokatsmütsi ja paiskas selle Velve laua lähedal kivisillutisele. Laste isa kargas püsti, et lennukas peakate kinni püüda. Mehe ja naise pilgud kohtusid. “Sel hetkel ei teadnud ma veel, et Antist saab minu uus abikaasa,” kõlab Velve hääles vaoshoidmatu hellus. “Aga midagi oli vist kõrgemalt poolt meie eest ära otsustatud, sest mees arvas, et kena noor naine ei peaks üksi istuma, ja kutsus mu oma lauda. Ta tegi mind tuttavaks oma lastega – viieteistkümnese Janari, kümnese Alvari ja varsti seitsmeseks saava Brittaga.” Sellest, et laste ema oli poolteist aastat tagasi surnud rinnavähki ja et mehe tööl olles hoolitseb nende eest 70aastane vanaema, sai Velve teada järgmisel kohtumisel. Ülejärgmisel oli ta armumas ja üleülejärgmisel armunud.
Mõne kuu pärast lasid Velve ja Anti ennast laulatada. “Isamees, peiupoiss ja pruutneitsi olid meil ju omast käest võtta,” naerab Velve. “Et jõuda altari ette ainsagi segava saladuseta, rääkisin Antile juba varakult oma murest, öeldes, et ühiseid lapsi meil ei tule. Mees kallistas mind ja arvas, et meil jätkub piisavalt tegemist nendegagi, kes juba olemas.”
Kui Velve oli kunagi ammu seisukohal, et jutud missioonist ja igaühele sünnihetkel määratud maapealsetest ülesannetest kuuluvad heade nõidade ja ennustajate leksikasse, siis tänaseks on ta oma missioonis enam kui kindel.
“Võib-olla pidigi minuga kõik nii juhtuma, et saaksin aidata kolme emata last. Ma poleks iial arvanud, et hakkan võõraid lapsi kogu südamest armastama ja nemad mind. Kogu kurbus ja tühjus, mida kord tundsin, on asendunud tänu ja siira rõõmuga, sest ma olen vajalik, olen täisväärtuslik naine ja ema. Vähe sellest,” lisab Velve kelmikalt. “Olen kolmekordne vanaema! Neljakümne üheselt!”
Suhtelood
• Virumaa Teataja avaldab paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tunduda uskumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbielamine.