Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/09/01/731208t1he183.jpg)
Kuigi ühel hetkel sai aabitsas Veljost Miša ning sellesse ilmusid fotod Stalinist ja Leninist, läbib aabitsaid alates sellest, kui neid kirjutati gooti kirjas, üks ühendav niit – kõik algab A-st.
Eestikeelsete aabitsate loend on muljetavaldav. Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul, mõningatel andmetel aastal 1575, aga neist pole alles ühtki eksemplari. Teadaolevalt ei ole säilinud ka 1684. aastal Riias trükitud Bengt Gottfried Forseliuse eestikeelse aabitsa eksemplari.
SA Virumaa Muuseumide varahoidlas on taasiseseisvumise eelseid aabitsaid, mida sirvinud aastate jooksul sadade õpilaste käed. Ka juba väike valik aabitsatest räägib eestlaste lugu.
Muuseumipedagoog Kaja Visnapuu ütleb, et neid tarku raamatuid sirvides saame olla uhked. Mitmed aabitsategijad, omaaegsed õpetajad, on otsapidi seotud Virumaaga – Jüri Parijõgi, Juhan Kallak, Helle Raigna, Leida Alttoa, Meeta Terri.
Kõige vanem aabits varahoidlas on aastast 1897, pealkirjaks “A=B=D=raamat”. See aabits on ühtlasi katekismus. Põhimõte on aabitsal aga tuttav: õppimine algab tähtede ja lihtsamate sõnade veerimisega. “Kes teisele auku kaevab, langeb ise sisse”, “Teenitud leib teeb punased paled, vaevaga saadud kopikad on kallid” - seda õppisid toonased lapsed.
Lugeda seda on ka tänasel kirjaoskajal inimesel esialgu gooti kirjaviisi pärast keeruline.
1913. aastal ilmub “Aabits”. “See on minu lemmikaabits,” viitab Kaja Visnapuu ühele õhukesele vanale raamatule, mil peal punane aabitsakukk, “sest see on välja antud Rakveres Nikolai Erna trükikojas.” Aabitsast õppija tunneb ühel lehel ära tuttava paiga: vallimäe tema varemetega. “Just see koduloolisus on oluline ja eriline. Kuigi tänapäeval on kasutusel erinevaid õpikuid, on nad standardsed,” lisab Visnapuu.
“Kuidas töö, nõnda palk,” õpivad lapsed raamatust.
1923. aastal ilmub “Laste sõber aabits ja lugemik”, autoriks Johannes Kuulberg.
Õpik algab värviliste piltide ja suurte tähtedega. Kui lehekeeramisega jõuda pikemate tekstide juurde, on pildid mustvalged. “Lapse fantaasiale on hea ka mustvalgete piltide uurimine, siis pole nii palju etteantut, hakkab tööle lapse enda fantaasia,” ütleb Visnapuu.
Paralleelselt meile tuttava kirjaga õpitakse endiselt ka gooti kirja. “Tollal oli nii piibel kui mõni ajalehtki gooti kirjas,” selgitab ta.
“Vaadake ja katsuge ka lehe paksust,” pakub muuseumipedagoog. Nimelt on juba tol ajal mõeldud sellele, et esialgu, kui laps väiksem, on tal kergem keerata paksemaid lehti. Mida lehekülg edasi, kui koolitarkust rohkem ja mõneti vanustki, muutuvad lehed aabitsas õhemaks.
“See ongi tegelikult seesama rahvuslik pedagoogika, mis kandus tegelikult nõukogude ajal ilmunud “Karu-aabitsani”, metoodika ikkagi lähtub sellest, et last eakohaselt toetada ja aidata,” lisab ta.
Igal ajal on lapsed ühtmoodi ka oma kooliõpikuid natuke “täiendanud”. Nii leiab selleltki aabitsalt joonistusi. “Oma märkmed juurde, mõttega lugemine,” ütleb Visnapuu lustlikult.
1926. ilmunud “Huvitaja” I jaos on järjejutt “Ats ja aabits”, kuidas üks poiss ei taha lugema õppida ja läheb matab oma aabitsa maha. Sellele järgneb seiklus, kuhu mahub kääbikuid, päkapikke, ilmatarku. “Mis edasi saab?” sõnastab Visnapuu lapsi muinasjutulist lugu lugema ajendava küsimuse.
Selleski raamatus on palju tekste, mis jõuavad nendesse aabitsatesse, mis ilmuvad pärast 1960. aastat. “Kodu- ja perekesksete tuumtekstide järjepidevust ja muutumist ajas ning ruumis on huvitav jälgida,” sõnab ta.
1949. ilmunud aabitsas (autor A. Selmet) on lugu, mis on sisult õpetlik: “Isa luges raamatut. Tal olid prillid ees. Väike Veljo ütles isale: “Isa, osta mulle ka prillid, siis saan ma lugeda nagu sinagi.” “Hea küll, Veljokene. Ostan sulle prillid. Just niisugused, mis sulle tarvis.” Ja isa ostis Veljole AABITSA.”
Aastad on jõudnud sinnamaani, et Lenini ja Stalini fotod on küll aabitsas, aga kuskil tagumistel lehekülgedel ja väiksemalt. Nõukogude aega kujutatakse koolikeskkonnas.
Aastal 1953 ilmunud L. Alttoa ja H. Raigna aabitsas on sama lugu. Ainult et selles on vastajaks vanaisa. “Kas põhjus võis olla ka selles, et pärast sõda oli isasid vähem,” pakun Kaja Visnapuule. “Millised nimed on siin?” juhib Visnapuu tähelepanu. Selles tekstis on Miša. “Siin on vaja õppida Š-tähte.” teatab ta.
Aabitsas on Lenin ja Stalin esimestel lehekülgedel fotodel suurelt. Tekstides saab Lindast tubli pioneer, juttu on kolhoosist. Ja kelleks tahavad poisid saada? Eks ikka masinistiks.
Märgid ja retoorika on ka järgmises aabitsas teistsugused, tänavapilt ja kodused stseenid muutuvad. Kuid 1965. aastal ilmunud aabitsas on prilliloos tagasi isa ja Veljo. “Sellel lool, kus teemaks prillid ja lugemine, on aastate jooksul erinevad õpetlikud ja kasvatuslikud eesmärgid,” arutleb Visnapuu.
Autorid olid samad – L. Alttoa ja H. Raigna –, kes on 1960. aastatel julgenud oma aabitsas tulla tagasi Veljo juurde.
“Huvitav on jälgida Eesti-aegse rahvusliku pedagoogika järjepidevust “Karu-aabitsani”. Minu arvates on see väga oluline. Meil on fondis näiteks Jüri Parijõgi (tol ajal veel Jüri Parinbak) ja tema kolleegide Rakvere õpetajate seminaris tehtud algklasside lõimitud õppekava 1920. aastate lõpust. See õppekava nägi ette koduloolisi õppekäike ja tunde, õppekeskkonnaks oli kogu Rakvere linn. Kui mina 1969. aastal kooli läksin, tehti meile samasuguseid õppekäike. Aastaid hiljem sain aru, et tegelikult meid õpetati algkoolis ikka Eesti-aegse koolihariduse süsteemi järgi. Rõhutada seda ei saanud, aga põhimõtted kandusid õpetajaskonnas ikka edasi.”
Ka Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe “Aabits”, mis esimest korda näeb ilmavalgust 1985. aastal, teeb oma kordustrükis läbib muutumise. Pärast taasiseseisvumist vahetuvad loosungid “Au tööle” Eesti lipu ja Pika Hermanni vastu.
Kui kellelgi on kodus aabits, mida ta on nõus ära andma, võtab muuseum selle hea meelega hoiule.
Uued aabitsad, uued lood
Esimene aabits-lugemik pärast taasiseseisvumist tuli 1992. aastal Viivi Luige sulest, selle illustreeris Epp Maria Kokamägi. Hiljem on ilmunud mitmeid aabitsaid.
Ka tänavu, seoses uue õppekavaga, on välja antud uusi aabitsaid. Haridus- ja teadusministeeriumist öeldi, et riik ei tee enam õppematerjalidele, kaasa arvatud aabitsad, eel- ega järelkontrolli ning õppematerjalide sisu eest vastutavad kirjastused – seega ei ole täpset ülevaadet, kui palju uusi aabitsaid on ilmunud.
Lisaks 1998. aastal Leelo Tungla, Ene Hiiepuu ja Edgar Valteri aabitsale, mida kasutatakse paljudes koolides praegugi, andis selle kirjastanud Avita tänavugi koostöös Eesti nuku- ja noorsooteatriga välja uue aabitsa (vasakul). “Tähtis on teadmiste ja oskuste omandamine mängulisuse kaudu. Seetõttu sobis just nukuteater hästi aabitsa raamiks ning teatri maskott Pisik aabitsa peategelaseks,” selgitas aabitsa toimetaja Airi Kuusk.
Esimeses pooles aabitsast – tähtede õppimise osa – käib tegevus Aabitsamaal, kus peategelasteks on kaks last, Aabi ja Bibi. Külastades esimest korda elus nukuteatrit, tahavad nad teada, mis saab kõigist lavategelastest siis, kui etendus lõppeb. Kui tähed selged, saab fantaasialugu otsa ja juhtimise võtab üle Teatripisik.
Samuti andis Mauruse kirjastus välja “Aabitsa”, mille autoriteks Kerttu Soans ja Kristi Rahn, kunstnikuks Raivo Tihanov. Selle aabitsa peategelasteks on I klassi õpilased Piia ja Peep.