Juba vanad roomlased teadsid, et inimeseloom vajab normaalseks eksisteerimiseks leiba ja tsirkust. Tsirkust läheb vaja isegi siis, kui leiba nappima hakkab, sellisel hetkel ehk tavalisest rohkemgi. Eestlased on samasugused inimeseloomad nagu kõik kahejalgsed, sestap tahavad nemadki tsirkust saada.
Jõulueelne aeg on aasta piduderohkemaid perioode, millest turismiettevõtjad ja meelelahutuse pakkujad üritavad maksimaalselt osa saada. Et leiba napib, ei lähe kõigil just kõige paremini, aga need, kellel jagub head pealehakkamist ja uusi ideid, on omadega mäel.
Pidu peetakse ikka, kas või väiksemalt ja vaiksemalt, aga pidu peab olema. Ehk siis õpetaja Lauri kombel - kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Ja isegi heade aegade mõistes poolik pidu aitab peletada kaamose, aitab talve üle elada.
Aga asi ei ole mitte tarbitud lihamägede kõrguses ega välja valatud jõulumõdu liitrites, vaid pigem ikka kõiges muus, mis selle kõrvale käib, meelolu loob ja pühadele tähenduse annab. Sest ka läidetud küünaldest kodus ja ehitud kuusest linna keskväljakul jääb väheks, kui pole lähedasi, kellega neid imetleda.
Lisaks pidude organiseerimisele võtkem aega sellekski, et planeerida jõuluaega rahulikke hetki koos enda jaoks kõige tähtsamate inimestega, valmistagem südamest tulevaid kingitusi, mille tähendus ei vähene, kui krõbisevad pakkepaberid on nende ümbert võetud.
Tähtis on käik kaugel elava vanaema juurde, kes ootab meid; kaardi või sõnumi saatmine sõpradele, kellega sai suheldud ajanappuse tõttu mitu kuud tagasi; laskem end kõnetada, minnes jõulujumalateenistusele. Pole liiga vara mõelda ka neile, kel pole jõuluõhtul kellegagi koos olla.
Ehk saame meie neile kas või mõne lihtsa paki või hea sooviga rõõmu valmistada.