Kaupo Ilmet: “Metsavahiameti kadumine oli paratamatu”

Kui metsavahiametile pühendatud pärandkultuuripäeva poleks eelmisel nädalal Sagadis peetud, ei oleks kunagi metsavahiametit pidanud Enno Sulal (vasakul) ja Toomas Talvel olnud põhjust oma vormi selga panna. Foto: Meelis Meilbaum

Möödunud reedel Sagadis peetud pärandkultuuripäeval “Metsavahi radadel” meenutati praeguseks kadunud tänuväärset metsavahiametit. Selle päeva puhul oli nii mõnigi erumetsavaht oma vormi pärast pikki aastaid jälle selga saanud.

Eesti Metsaseltsi liige Kaupo Ilmet ütles, et pärandkultuuripäeva “Metsavahi radadel” üks eesmärkidest oli rahvale teada anda, kes on need, kes selle metsa, mida praegu iga päev lõikame, on istutanud ja kasvatanud ning tema eest hoolt kandnud.

Teisalt on tegemist omamoodi tänupühaga üle kolme sajandi vanusele metsavahiametile ning neile meestele, kes seda tööd on teinud.
“Metsavaht on läbi sajandite metsa hoidnud, kaitsnud ja kasvatanud, järelikult ta väärib, et praegusaja inimene sellest teada saab,” kõneles Ilmet ning võrdles metsavahiametit lausa kuninga omaga – kohustusi ja ametit anti edasi isalt pojale. Jõgevamaal Luuasaare metskonnas olnud tema sõnul lausa kuus põlvkonda metsavahte.

Aga ka aeg oli teine. “Metsavahid olid metskonnas oluline lüli. Kui metsavahid ja metsnikud olid tublid, oli metsaülema töö lihtne,” tunnistas endine metsaülem Aadu Koll, kellel enne ameti kadumist viimases lõpus, mil tööstuslik areng hoogustus ja põllumajanduses häid tasusid maksti, oli metsavahi leidmine keeruline. Selle ameti kadumine tekitas kunagises metsaülemas aga hoopiski arusaamatu tunde.
“Metsavahiameti kadumine oli paratamatu,” tunnistas Kaupo Ilmet, märkides, et arvesse tuleb võtta ka majanduse üldist arengut, mis on tormiline olnud ja kus üks reform teist taga ajanud. Metsa on tulnud masin ja arvuti, mis töö aitavad ära teha.
“Vanasti metsainstituudis üks maja ainult arvuti päralt oligi ja see ka eriti ei töötanud. Ajad olid hoopis teised,” meenutas Ilmet.

25 aastat ja kaks kuud metsavaht olnud, endine Hulja vahtkonna metsavaht Enno Sula arvas, et seda ametit oleks tänapäevalgi veel vaja, sest metsad on väga viletsas olukorras.
“Ühel metsnikul on rohkem kui üks metskond ja ta ei jõua midagi teha - metsad mädanevad,” tundis endine metsavaht jätkuvalt muret metsade heakorra pärast.

Ka Neeruti kunagi­ne metsavaht ja RMK praegune loodusvaht Toomas Talve tõdes, et eks mets natuke rohkem hoolt vajaks.
Kaupo Ilmet leidis, et suhtumine metsa on võrreldes taasiseseisvumise ajaga ikkagi paranenud, sest siis raiuti mets maatüki kätte saades maha, et raha teenida.
Reedest üritust pidasid kohalolijad vajalikuks just neile, kes ameti kaotamise tõttu pikki aastaid tehtud tööst ilma jäid. Nüüd oli mõnelgi mehel põhjust kappi seisma jäänud vorm taas välja võtta ja selga panna. 18 aastat metsavaht olnud Toomas Talve kandis vormi viimati 1997. aastal.