Aktuaalne: Fosforiit kütab taas kirgi

Eestis on kõige suurem fosforiidi leiukoht Euroopa Liidus – maapõues on fosforühendeid miljardites tonnides. Maavara kaevandamine on aga keelatud kaasneva ohu tõttu keskkonnale.

FOTO: Wikipedia

Möödunud nädalal avalikustas Viru Keemia Grupp (VKG), et alustab Virumaal leiduvate fosforiidimaardlate teoreetilisi teadusuuringuid. Emotsionaalse avaliku arutelu põhjustanud uuringute alustamisest aga ei teavitatud ühtki Lääne-Virumaa fosforiidirikast omavalitsust, vallajuhid kuulsid uuringutest meedia vahendusel.


VKG arendusdirektori ja juhatuse liikme Jaanus Purga sõnul on uuringute eesmärk teada saada, kui konkurentsivõimeline oleks Eesti fosforiit Maroko, Florida või Soome toodanguga.
Keemiatööstus ja maavarade kaevandamine on VKG põhitegevusalad ja peamiseks tooraineks põlevkivi. Selles valdkonnas peetakse Purga kinnitusel end pädevaks ja kogenuks.
“Mis puudutab teisi Eesti maavarasid, sealhulgas fosforiiti, siis siin meil kogemused puuduvad ja ka teadmised on pinnapealsed,” tunnistas Purga. “Otsustasime neid teadmisi omandada ja proovida asetada kunagi tehtud head ja põhjalikud uurimised tänapäeva konteksti ning sellisel moel hinnata kas ja kuidas võiks maavaral kasutamise potentsiaali olla,” lisas ta.


VKG juhatuse liikme Purga selgitusel viib ettevõte ükskõik millise uue tegevuse planeerimisel läbi võimalikkuse uuringu, seda ka fosforiidi puhul. Samas ei kinnitanud Purga VKG võimalike tegevuste suhtes fosforiidikaevandamise valdkonnas.
Uuring sisaldab ülevaadet maailmas praegu kasutatavatest fosforiidi kaevandamise tehnoloogiatest. “On olemas mõned väga hea tasemega tehnoloogiafirmad, kelle põhitööks ongi fosforiidi kaevandamise ja töötlemise tehnoloogia väljatöötamine, räägime neist kõigiga ja valime partneriks sobivaima, kes siis aitab meil hinnata võimalusi siin,” kõneles Purga ning lisas, et tuntumad neist ettevõtetest teavad vähemalt üldjoontes ka Eesti fosforiiti ja selle eripärasid.
Koostatav uuring põhineb olemasolevatel materjalidel ning uusi geoloogilisi uuringuid Jaanus Purga sõnul vähemalt esialgu läbi ei viida.
“Omal ajal Eesti geoloogide ja teadlaste tehtud geoloogiline uurimistöö on meie hinnangul igati kvaliteetne ja adekvaatne - töötasid ju aastakümneid selle teemaga Eesti parimad spetsialistid,” põhjendas Purga. “Geoloogiakeskuses, geoloogia instituudis, mäeinstituudis ja keskkonnaministeeriumis olev baasinformatsioon on mahukas ja hea, samuti on olemas seda tööd kunagi teinud ja koordineerinud inimesed.”
Fosforiidi puhul ei ole küsimus vaid tehnilises võimekuses, väga palju on siin paarikümne aasta taguseid nn fosforiidisõja emotsioone, seega tuleb Purga hinnangul olemasolevasse fosforiidiuuringute materjali ka mõningase kriitilisusega suhtuda. “Järeldused, mis tolle aja ühiskondlik-poliitilises ja majanduslikus keskkonnas tehti, ei pruugi tänapäeval enam samad olla, palju on muutunud,” märkis ta.


Kas uuring kaevandamiseni viib või mitte, Purga praegu spekuleerida ei soovinud, kuid kinnitas, et maavarade potentsiaali tundmine on riiklikult oluline ning aeg-ajalt tuleks teadmisi värskendada.
Samuti viitas Purga VKG tellitud ja konsultatsioonifirma PWC (PricewaterhouseCoopers) tehtud uuringule, kust selgus, et põlevkivi­õlitööstuse aastane mõju Eesti SKT-le (sisemajanduse kogutoodang – toim.) on 132 miljonit eurot ehk 2010. aastal 0,9% Eesti SKT-st. “Analoogselt oleks ka riigi seisukohast huvitav teada, milline võiks olla fosforiidi potentsiaal SKP-s (sisemajanduse koguprodukt – toim.) ja maksutulus,” sõnas Purga.
Kuigi VKG andis juba möödunud nädalal meedia vahendusel avalikkusele teada uuringute alustamisest, võeti vallavanematega, kelle juhitavatesse valdadesse fosforiidimaardlad ulatuvad, ühendust alles pärast avalikkuse teavitamist.


Rägavere vallavanem Mati Ulm avaldas nördimust, et pidi uuringute alustamisest ajalehest lugema, kuid ütles, et eile leppisid VKG esindajad temaga kohtumise kokku.
“Ega me kohtumisest keelduda ei saa, kuigi rahva seisukoht selles küsimuses on teada, aga ma ei tea, kas keegi oleks nõus kaevandamise võimalikkust arutamagi. Volikogu esimees ütles, et ta ei tahaks sõna “fosforiit” suhu võttagi, kuid muidugi kohtume ja kuulame nad ära,” kõneles Ulm.
Muretsema aga paneb huvi maavara vastu teda siiski.
“Me ju teame, et siiamaani on valdadest mööda mindud, kaevandatud ka siis, kui volikogu ei ole sellega nõus olnud, öeldakse, et riiklikult strateegiline maavara isegi siis, kui kaevandab erafirma ning rikastuvad üksikud inimesed, kes firmat juhivad ja omanikud on, riik tervikuna ei võida midagi,” rääkis Rägavere vallavanem Mati Ulm oma kahtlustest.
Sama meelt oli ka Viru-Nigula vallavanem Ervins Veitsurs. Mis Viru-Nigula valda puutub, avaldas ta lootust, et rajatud ja planeeritavad tuulepargid võimalikud kaevandamise mõtted maha matavad ning fosforiidikaevandamise temaatika reaalsuseks ei saa.


Vinni ja Sõmeru vallavanem kinnitasid, et septembri keskpaigas on kohtumine VKG projektijuhi Kalev Kallemetsaga kokku lepitud. Mis täpsemalt kohtumisel jutuks tuleb, on aga saladuseks jäänud ka vallavanemate eest.
Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev märkis nagu teisedki, et pikka juttu tõenäoliselt ei tule. “Meie jaoks on see eriti tundlik teema, sest teatavasti käib fosforiidimaardla kohal praegu keskkonnamõjude hindamine seoses lubjakivi kaevandamisega Kunda Nordic Tsement jaoks – piirasime uuringuteks puurimissügavuseks 18 meetrit just selle pärast, et ei diktüoneemaargilliidile ega fosforiidile ligi ei pääseks,” rääkis Sõmeru vallavanem.


Vassiljevi sõnul jälgitakse vallas väga pinevalt jutte nii fosforiidi kui ka lubjakivi ja põlevkivi teemal. “Sisuliselt on terve Sõmeru vald kaetud nende kolme, ka riiklikus maavarade registris oleva maavaraga, kunagi ütles tollane keskkonnaminister Tamkivi, et nii hullu seisu loodusvaradega kui Sõmeru vallas pole kellelgi teisel,” meenutas ta ning lisas, et ega kaevandamine iseenesest ei olegi probleem, vaid see, kuidas lahendatakse dik­tüo­neemaargilliidiga kaasnevad probleemid ja põhjavee saastamise küsimused.
“Diktüoneemaargilliidi kokkupuutel õhuga tekivad rasked metallid, samad metallid põhjustasid Maardu lähedal Jõelähtme karjääris ringiujuvad viie jalaga konnad ja muud väärarengud, mis kõik olid seotud nende samade tekkivate raskemetallidega,” kõneles Vassiljev.

Fosforiit Eestis

Akadeemik Anto Raukase sõnul on Eestis kõige suurem fosforiidi leiukoht Euroopa Liidus – maapõues on fosforühendeid miljardites tonnides.
Fosforiiti sisaldavad kivimid paljanduvad Põhja-Eesti paekaldas, lõunapoolsemates piirkondades on kivimid sügaval, mistõttu pole kaevandamist seni kasumlikuks peetud. Väga suured fosforiidimaardlad asuvad Rakverest idas ja lõunas, kuid pea 100 meetri sügavusel.
Fosforiiti kasutatakse peamiselt põlluväetiste toorainena, kuid ka detergentide ja toidulisandite tootmiseks. Samuti osaliselt toiduainetööstuses ja liitiumakude tootmiseks.

Rahaline kasu ei kaalu üles keskkonnamõju

Eesti vabariigis koostatud keskkonnaregistri maardlate nimistus on neli fosforiidimaardlat: Rakvere, Toolse, Aseri ja Tsitre. Kõigi nende fosforiidimaardlate varu on passiivne ehk seda ei luba riik kaevandada. Põhjuseks on kaevandamisest tulenevad keskkonnaohud.


Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõuniku Rein Raudsepa sõnul tekitaks näiteks Toolses fosforiidi pealmaakaevandamisel probleeme diktüoneemaargilliit.
“Sarnaselt Maardus juhtunuga toimub puistangutes õhu juurdepääsul argilliidi isesüttimine, mis põhjustab ulatuslikku välisõhu ja vee reostust – välisõhku eraldub isesüttimisel tekkiv vääveldioksiid,” selgitas Rein Raudsep.
“Isesüttimise ja põlemise tagajärjel tekkivad raskmetallid ja radioaktiivsed metallid kanduvad pinna- ning põhjavette,” lisas Raudsep ning märkis, et Toolse puhul on eeldatavasti isesüttimise ja põlemise protsess veelgi intensiivsem kui Maardus, sest Toolse maardla dik­tüonee­maargilliidis on palju rohkem püriiti, mis on argilliidi isesüttimise peamine põhjustaja.
Raudsepa sõnul oleks väljapääs ainult diktüo­neemaargilliidi täielikus kasutamises või selle spetsiaalses matmises. Kuigi vastav meetod on Maardus välja töötatud ja katsetatud, ei ole seni täielikult rahuldavat tulemust saadud.
“Diktüonee­maargi­l­liit kuumeneb mitmesaja kraadini ka savikihtide vahele maetuna, seda näitavad aastate jooksul tehtud seireandmed, seega fosforiidikihi katendis lasuva diktüonee­maargilliidi kasutamise või keskkonnaohutu matmise probleem pole kuskile kadunud ja seetõttu ei ole võimalik Toolse fosforiidimaardlat kasutusele võtta,” kõneles Raudsep.
Toolse ja Rakvere maardla puhul on takistavaks asjaoluks ka tihe inimasustus ja majanduslik areng, ning kuna Rakvere maardla paikneb Pandivere kõrgustikul ja selle jalamil ning Pandivere kõrgustik on toitealaks paljudele jõgedele, samuti põhjaveekihtidele, siis kaasnevad ka keskkonnaohud.
“Sealse fosforiidi kaevandamisel tekitatav põhjaveetaseme alanduslehter kuivendaks piirkonna veekogud ja hävitaks mitu elanikkonnale esmatähtsat põhjaveekihti. Selle protsessi tõttu häviks suur osa elusloodusest ja komplitseeritud oleks ka põllumajanduslik tegevus,” kinnitas Raudsep.


Eesti fosforiit on keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõuniku sõnul ainulaadne, sest koosneb liivakivis olevate käsijalgsete fosfaatsetest kodadest ja nende tükkidest. Niisugust fosforiiti on tema sõnul vaid Venemaal Leningradi oblastis ja Kesk-Siberis ning Argentinas.
“Sellise niinimetatud biogeense tekkega fosforiidi kaevandamise ja kasutamise praktilisi kogemusi on vaid Venemaal ja nõukogudeaegses ENSVs. Need ei olnud edukad, sest sellest toormest valmistati vaid fosforiidijahu,” kõneles Raudsep. “Leningradi oblastis on kasutatud pealmaakaevandamist ehk karjääriviisilist kaevandamist. Seda tehti suuresti keskkonnaohtlikult, kuigi karjäär asub suhteliselt inimtühjas piirkonnas,” rääkis keskkonnakorralduse osakonna nõunik.


Keskkonnaminister Keit Pentus ütles, et mõistab ettevõtjate huvi fosforiidi kaevandamise vastu, aga keskkonnaministeeriumi kõige olulisem ülesanne on seista selle eest, et Eesti keskkond ei saaks ükskõik millise tegevuse läbi pöördumatult kahjustatud, et inimeste elukeskkond ei saaks rikutud.
Keskkonnaministri sõnul on Eesti fosforiidivarud arvatud täies mahus passiivse maavaravaru hulka, sest puudub igasugune kindlus, et fosforiidi kaevandamisega ei kaasne ulatuslik õhu ja vee reostus.
“Rahaline kasu ei saa kuidagi üles kaaluda selles piirkonnas elavate inimeste elukeskkonna ulatuslikku rikkumist või ohtu seadmist, selliste asjadega ei tohi katsetada,” märkis Keit Pentus.

Tagasi üles