Virumaa Teataja ja Gurmee Gala korraldavad hoidiste konkursi

Foto: Arvet Mägi

Virumaa Teataja ja Gurmee Gala kuulutavad välja hoidiste konkursi “Paabu 2011”, kus kandideeritakse kahes kategoorias – magusad ja soolased hoidised.

Konkursist osavõtt on imelihtne: tuleb tuua Virumaa Teataja toimetusse (Pikk 8, Rakvere) kolm purki hoidist, millega soovitakse võistlusel osaleda. Osa võib võtta eraldi nii soolase kui ka magusa hoidise konkursist või mõlemast korraga. Samuti võib tuua mitu erinevat magusat ja soolast võistlustööd. Iga võistlustööga peab kaasas olema paberileht, millel kirjas osaleja nimi, kontaktandmed, retsept (koostise ja valmistamise õpetus). Purgid nummerdab toimetuse töötaja kohapeal.

Hoidis ei pea ilmtingimata olema väga suures purgis, piisab ka saja-paarisajagrammisest. Igast võistlustööst läheb üks purk auhinnafondi. Soolase kategooria esikohaomaniku auhinnaks on kõik magusad võistlustööd ja vastupidi. Näiteks, kui magusa kategooriast võtab osa viiskümmend hoidist, saab soolase kategooria võitja sama arvu purke neid hoidiseid. Siis võib võitja aasta otsa uusi maitseid nautida ja järgmise aasta võistlusteks inspiratsiooni ammutada.

Samuti pälvivad eripreemia kõige innovaatilisema ja traditsioonilisema hoidise valmistajad.

Auhinnafond aga ei piirdu kaugeltki mitte ainult hoidistega. Auhinnalaua katavad Virumaa Teataja, Käänu talu, Segers Eesti, Farmplant Eesti AS ja K-rauta. Auhinnad annab üle Lääne-Viru maavanem.

Võistlustöid saab Virumaa Teataja toimetusse tuua kuni 15. novembrini, hindamine ja autasustamine toimuvad 17. novembril Rakveres Art Café hotelli hoovimajas.

Hinnatakse toidu maitset, mis annab kõige rohkem punkte, ja hoidise välimust, mille eest nii palju punkte küll ei saa, kuid soovitatav on ka sellega vaeva näha, sest kogemuste põhjal võib öelda, et meeldiva välimusega võistlustöö on ainsaks legaalseks altkäemaksuks kohtunikule.

Et selgitada konkursi nime, tuleb minna lapsepõlve. Minu südantsoojendavamad toiduga seotud mälestused lapsepõlvest seonduvad vanavanaemaga, keda meie, lapsed, Paabuks kutsusime.

Unustamatud on need nädalavahetused Paabu metsatalus toidulaua ümber. Nii lapsed kui lapselapsed kogunesid tema juurde peaaegu igal nädalavahetusel. Paabu ise naljatas, et nädal aega küpsetan ja ootan reede õhtut, mil lapsed taas laua ümber. Ja laud oli tõesti rikkalik. Igal reede õhtul ootas taluhäärberi söögitoa laual kaks plaadikooki moosiga ja lisaks muud hõrgutised.

Pealegi on sahvririiul sügisvärvilistest hoidistest kirju nagu paabulinnu saba.

Praegu on saagikoristuse kõrghooaeg. Metsast seened-marjad ja koduaedades kasvatatavat ei jõuaks ilmselt kokkugi arvata. Viimastel aastatel on koduaedades hakatud traditsiooniliste saaduste kõrval kasvatama ka eksootilisi vilju, metsamarju ja isegi seentega on katsetatud. Loomulikult käib selle juurde kõikvõimalike hoidiste vaaritamine.

Mäletan lapsepõlvest, et hoidiseid tehti meie peres ikka meeletutes kogustes. Meil on suvekodus vana eestiaegne maakelder ja see sai talveks head-paremat pilgeni täis topitud. Küsisin ema käest, kui suured need kogused siis kilodes ja liitrites ka olla võisid. Sain vastuseks, et kurki tehti sisse tublisti üle saja kilo, ja erilise uhkusega teatas ta, et rekordaastal oli ta metsvaarikamoosi nelikümmend ja metsmaasika oma kakskümmend liitrit riiulisse saanud. Uskumatud kogused!

Siis ühel päeval saabusid meile koos vabadusega ka lookas poeriiulid ja hoidiseid tehti iga aastaga aina vähem. Mugav on ju kõik vajalik poest tuua, kes see loll ikka viitsib tundide kaupa pliidi ees küürutada.

Esines küll üksikuid erandeid, aga enamik ühiskonnast mõtles ja käitus nii. Ühel päeval aga  saabus loom, mis nimetati masuks, ja elu ise sundis eestimaalasi taas rohkem hoidiseid varuma hakkama. Ega tegelikult pole meie peres poemoosist kunagi lugu peetud. Oleme leidnud endale mõne “seenetädi”, kelle käest metsasaadused mõistliku tasu eest soetame. Kõike lihtsalt ei jõua ja mina eelistan marjakorjamisele nende purki panemist.

Eelmise aasta sügisel oli ajaga nii kitsas, et marineeritud seened jäid mul üldse tegemata. Suure seenesõbrana oli see minu jaoks kohe lausa piin. Ja siis, vastu kevadet, tuli mulle hiilgav mõte. Andsin oma sõpradele kõva häälega teada, et vahetan metsloomakonserve, mida igal aastal kenakese koguse valmistan, marineeritud seente vastu. Üleskutsele reageeriti üsna agaralt. Ainuüksi kuuseriisikaid toodi mulle kuuest perest. Mõni tuli, moosipurk või kompott näpus, ja teatas, et neil seeni netu, aga põdraliha tahaks ikka. No saimegi kaubale. Ja küll maitses hästi! Plaanin sellist sõbrakaubandust kindlasti ka sellel aastal praktiseerida.

Saanud maitse suhu, hakkas mind aina enam huvitama, mis võõras sahvris toimub, ja veel rohkem huvitab mind, mis võõras köögis toimub.

Üks asi viib teiseni ja nii küpseski plaan korraldada koos maakonnalehega Virumaa Teataja üks korralik ja suurejooneline hoidiste konkurss.

Ärge ise häbenege oma hõrgutisi konkursile tuua ja kui teie ema, naabrinaine või muidu tuttav valmistab maitsvaid hoidiseid, siis julgustage teda konkursist osa võtma.