Kui Muumitroll ärkab, on Sabatäht juba teel. Aga nagu asjad ja sündmused, mille tulek pole teada, ei sega see veel Muumioru elu. Nuuskmõmmiku aegaolevalt heasüdamlikus jutuveeretuses pole veel ärevat küsimust, mis homne päev meil tuua tõotab.
Sabatähe kuumas hinguses
Muumioru elanikud kõnnivad multifilmist lavale ja see on üks ilus ja loogiline saabumine. Film jääb taustaks ning selle joonismaailmast ja lavategelastest tekib sujuvalt enesestmõistetav ja toimiv tervik. Jõgi voolabki päriselt ning lind lendab, mäed kerkivad, meri läheb ja tuleb. Ja muidugi Sabatäht ning tema kuumuseks paisuv soojus.
Vadim Fomitševi kujundus, Kristi Leppiku multikas ja Tarmo Linnase muusika loovad meeleoluka keskkonna, kus muumid ja nende lähikondsed toimetavad rõõmsa mõõdetud asjalikkusega, rahumeelselt nii sisult kui ka kostüümiga piiratud vormilt.
Vaimukad ja terased dialoogid ehk Rünno ja Üllar Saaremäe dramatiseering, mida kannab hooliv olek ja mõistev tegusus, moodustavad erilise soojust kiirgava välja. Toimingud ja mõtted on ühtaegu igapäevased ja igavikulised, konkreetsed ja üldinimlikud, tabavalt targutavad ja torkavalt mahevahedad.
Pingestatult meeleolukas aeglus, mille sarnast mäletan ammustest Ugala “Lumejänestest”, toimib Üllar Saaremäe lavastuses suurepäraselt ning lummab vaatuse veeredes lapsi sedavõrd, et Nuuskmõmmiku küsimusele, kas võiks teha vaheaja, vastab saal üksmeelselt: “Ei!”
Teine vaatus kulgeb hoopis teises rütmis, kohati paistab suisa rütmituna. Tegelased seisavad üha sagedamini lihtsalt rivis ja kõnelevad. Ohutunne, mis tekstis aina süveneb, ei leia justkui päris õiget või täpset lavalist vastet.
Kui pingeväli laguneb – põnevuseväli taandub, aga ohuvälja ei teki –, algab saalis nagin, kahin ja vigin, lapsed muutuvad rahutuks. Võimalik, et tegemist on üksnes esietenduse probleemiga, mis sissemängimisel kaob.
Ehkki tegelased on suuremalt jaolt maskidega varjatud, üksnes Nuuskmõmmik (Margus Grosnõi) saab nautida miimika ja silmavaate privileegi, on laval omanäolised ja lahedalt selgejoonelised tüübid.
Kertu Moppeli Muumitroll on just parasjagu tasaselt tarmukas tegelane, et olla persooni ja universaalsuse piirimail, sammukestega ühes ja teises suunas. See Muumitroll on asjalik avastaja, tubli meeskonnamängija igas olukorras.
Helgi Annasti Muumimamma hoiab mõnusalt ainuomasel moel naivistlikku ja koduelu põhitõdedesse vankumatult uskuvat joont, on selle pere kindel aluspõhi ja kestvuse kvintessents. Lauri Kaldoja Muumipapa üllatab terava ja terase olekuga ning muidugi pereliidri autoriteetselt kõlavsügava hääle ning intonatsioonidega. Tema Professor paistab silma kiirete nutikate detailidega.
Tiina Mälberg doseerib Snifi egoismi kalduvat pirtsakust parajate annustena, hoiab isepäist ninatarka heades raamides.
Liisa Aibeli Piripiiga vähene lavaaeg on asjakohaselt ootuspärane. Sekeldav Koduvana (Natali Lohk) jääb hämmastavalt isikupäratuks ning on kahju, et multika lõpukaadrites vilksatavat võitluskunstihuvi märkivat liigutust pole märgata laval.
Maarika Mesipuu filosoofist Piisamrott on selle lavaloo värvikaim tüüp igas mõttes – nii väliselt, olemuselt kui mängult. Rõõmsalt ja mõnuga isiksuseks kujundatud tüübilt kõlab muidugi ka selline tekst, et kuula ja kuula.
Margus Grosnõi Nuuskmõmmiku arukasmõistev headus veereb saali sooja lainena, tema tasased õpetuslikud targutused ja selgitused nii tegevuse käigus kui jutustaja rollis on räägitud sel moel, et neil on väga suur tõenäosus väikese vaataja mõtteisse ja hinge pidama jääda. Ja panna suur vaataja imestama, miks ta neist lihtsatest enesestmõistetavatest tarkustest sageli mööda vaatab või mööda elab, miks koormab end keerulise ja liigsega, kui elu ja headuse põhitõed on nii lihtsad.
Sabatäht läheb oma teed ning Muumioru asukad ja vaatajad on saanud tema kuumas hinguses mõeldu ja kogetu kaudu natuke paremaks, targemaks ja avaramaks. Kui kaua kestab Sabatähe mõju?
Teater
• Tove Jansson “Muumitroll ja Sabatäht”.
• Dramatiseerijad Rünno ja Üllar Saaremäe.
• Lavastaja Üllar Saaremäe.
• Esietendus 2. septembril Rakvere teatris.