Persoon: Kingiks saadud ime - uus elu

Rasmus Kits ütleb, et elab täna täisväärtuslikumat elu kui enne haigestumist ja oskab tunda rõõmu hetkest.

FOTO: Arvet Mägi

Rasmus Kits on elust vaimustunud noor mees, kes tähistab kaht sünnipäeva. Ootamatu verevähi diagnoos pööras pea peale ta elu ja ka väärtushinnangud. Nüüd tunneb ta end õnnelikumana kui kunagi varem. Võitlused ja tervenemisteekond ei ole lihtsate killast, kuid Rasmus elab sõnumit – see on võimalik.

“Minuvanune inimene üldjuhul ei mõtle sellele, et ta võiks surra. Ta teab, et võib juhtuda liiklusõnnetus või puu pähe kukkuda, aga ta ei teadvusta enne, kui surm on käegakatsutav. Ja siis pead mõtlema, kuidas tahad oma asjadega edasi minna,” jutustab Rasmus.

Kui poolteist aastat tagasi ei tahtnud palavik kuidagi ravimitele alluda, tegi perearst vereanalüüsid, mis näitasid, et midagi on valesti. Rakvere haiglas määrati esmane diagnoos.

“Ehmatus oli suur, nutsime kaasaga pool tundi. Ja kui nutmine mööda sai, mõistsin, et kaotada on nii palju, ning suundusin kohe järgmisel hommikul Tallinna haiglasse ravile,” kirjeldab Rasmus. “Nii veider, kui see ka pole, aga Tallinna jõudes olin nii kurnatud oma tööst ning haigus oli oma osa nõudnud, et oli täielik nauding telefon lõpuks välja lülitada ja esimesed 3-4 päeva lihtsalt magada. Kõik oli nagu filmis – arstid tegid oma protseduure. Kui olin välja puhanud, siis oli reaalsus kohutav.”

Rasmus asus otsima infot oma haiguse kohta, otsis inimesi, kes oleks sama juba läbi teinud, kuid see oli keeruline. Selles olukorras andis ta endale lubaduse: kui keegi peaks temalt haiguse kohta midagi küsima, siis ei karda ta kinnise eesti inimese kombel oma kogemust jagada.

“Ma sain aru, kui väärtuslik on see info,” teab ta.

Enne raske sõnumi saamist oli Rasmus enda sõnul “tavaline inimene” – elas tavalist elu, kasvatas lapsi, käis päevast päeva tööl. “Olin tüüpilise noorena end rattasse tõmmanud: eluasemelaen, palju tööd ja veel rohkem tööd ning perele üha vähem aega,” iseloomustab ta.

Kuid haiglas lebades lükkusid materiaalsed väärtused, kõik see, mille pärast ta kogu aeg oli rabanud, tagaplaanile.

“On kulunud käibetõde, et perekond ja lähedased on tähtsad. Ja tegelikult ongi nii. See ongi tõde. Kõige lihtsam ja kiirem võimalus saada positiivne emotsioon, on osta endale meeldiv asi. Palju keerulisem on saada positiivne emotsioon mõtlemisest või nautida seda, mida ise teed ja mida teised su ümber teevad,” räägib Rasmus.

Uus algus

Rasmus on sündinud 2. mail 1980. Oma teist sünnipäeva tähistab ta 21. oktoobril. Mullu sel kuupäeval siirdati temasse luuüdi tüvirakud, mis oli ainuke võimalus tema elu päästa.

“Riskid olid väga kõrged. Kõige hullemast olen tänaseks läbi tulnud, aga pean end hoidma. See on asjaolu, millega arvestan ega lase tujul langeda. Sest kõik on antud mulle uuena ja selle väärtus on hoopis suurem kui varem – kui sulle antakse võimalus, mida loodus ette ei näe, on see täielik ime. Mul on nüüd uus veregrupp, kõik on hoopis teistmoodi,” teab Rasmus.

Väliselt on luuüdi siirdamise protseduuri läbi teinud mehe jaoks ilmetu – sarnane tavalisele vereülekandele. Kuid sellele eelnev keemiaravitsükkel ning järgnev ravi on keerulised.

“Su immuunsüsteem on luuüdi siirdamise ajaks täielikult hävitatud, et uued head rakud su organismi vastu võitlema ei hakkaks või vastupidi, et sinu organism nende vastu ei võitleks. Praegu, peatselt aastaseks saavana, on minu immuunsüsteem aastase lapse oma. Olengi nagu uuesti sündinud ja kõik vaktsineerimised algavad uuesti nagu lapsel,” räägib Rasmus.

Viis korda pooleteise kuu kaupa on tal tulnud olla haiglas nii Tallinnas kui Tartus.

Esmakohtumisel vaatab raviarst, millises vaimses seisus inimene on. “Nad keelduvad luuüdi siirdamisest, sest kui inimene ise ei taha, ei ole ravil mõtet. Inimene suudab oma mõtlemisega selle lihtsalt hävitada. Peab ise väga tahtma terveks saada ja olema positiivne. Minu puhul on see toiminud,” jagab Rasmus oma kogemust.

“Füüsiline valu on mõtlemisega kont­rollitav, eemale hoitav valuvaigistitega. Aga kõik see muu, mida sa pead kogema, psühholoogiline pinge, kõrvalnähud, mida ei saa arstirohuga ära võtta, näiteks ärevustunne, rahutus, ebamugavus – see on mitu korda hullem sellest, kui  keegi kuskil sind torkab või lõikab,” kirjeldab Rasmus ja lisab, et ilma toetava perekonna ja sõpradeta oleks olnud see veelgi raskem.

Koorimuusikanautleja

Rasmus räägib, et kuri haigus on õpetanud teda elu nautima. “Oskan rohkem olla hetkes. Tean, et tahan olla, lihtsalt olla, ja ma naudin seda. Varem ma ei osanud. Ma naudin pisiasju. Naudin seda, et mu tütar Marian praegu me vestluse ajal murul kõnnib, naudin vihma - kõike. Kui oled haiglas ja sa ei tea, kas saadki üldse kunagi enam vihma käes seista, siis hakkad asju teise pilguga vaatama. Püütakse alati midagi suurt, otsitakse elu mõtet, aga võib-olla tulebki osata lihtsalt olla ja rahul olla sellega, mis on,” arutleb Rasmus.

Nüüd on üheks olulisemaks hobiks, meelelahutuseks ja naudinguks Rasmuse jaoks taas koorilaul, millega ta on tegelenud üle poole oma elust.

Alates sellest, kui läks 14aastasena ilma kellegi suunamise või kutseta Virumaa poistekoori laululaagrisse ja sai noore dirigendi Hirvo Surva ees proovilaulu lauldud. Ta on laulnud ka üleeestilises poistekooris Kalev, segakoorides Solare, Vironia. Tal oli suur au kanda X noorte laulu- ja tantsupeo tuld ning süüdata see tornis. Tänavu augustis, kui tundis, et tervis on piisavalt tugev, alustas ta koorilauluga uuesti.

Ta ei naudi ainult esinemist, vaid protsessi, tulemuseni jõudmist. “Naudin muusikat, naudin emotsiooni, mis tekib, kui kuulen harmooniat,” kirjeldab Rasmus. Kui ta üksinda autoga sõidab, siis kõlavad Arvo Pärt, Rudolf Tobias, Cyrillus Kreek.

“Mulle meeldivad näiteks Kreegi vai­mulikud laulud – “Taaveti laulud”, “Õnnis on inimene”. Paljude jaoks on see võib-olla tõsine ja melanhoolne, aga minu jaoks peitub selles ilu. Tõsine muusika ei tähenda, et inimesed peavad olema kurvad – lihtsalt tuleb mõista, et emotsioon on nauditav, ka halb emotsioon, kui oskad aru saada ja mõistad, mida see sulle öelda tahab. Halbu tundeid ei ole tark ära peita, nad kipuvad hiljem välja lööma ja siis on endal keeruline,” leiab Rasmus.

Olulised asjad

Haigus muutis noore mehe eluviisi ja elutempot. Päevapealt lõpetas ta 15aastase suitsetajakarjääri ning ülekaalulisena kaotas haiglas pea 30 kilo.

Infotehnoloogia valdkonnas töötav Rasmus räägib, et enne haigestumist tah­tis ta olla edukas, tuntud, tähtis ja nõutud. “Reaalsus on see, et olin läbi põ­lenud. Aga ma ei saanud tol hetkel sellest mehhanismist aru. Püüdlus on hea, aga üle oma varju ei hüppa, sa pead siiski peeglisse vaatama ja mõistma, mida suudad ja mida mitte. 15tunnised töö­päevad on tõesti liig. Kaasa ütles, et tal on tunne, et ma ei ela koos tema, vaid oma tööandjaga,” meenutab Rasmus.

Nüüd on asjalood teisiti. Ta töötab va­bakutselisena ning lubab endale keset tööpäeva lapsega kohvikusse või mänguväljakule minekut. “Materiaalne külg on see, et tarbime asju just nii palju, kui meil võimalusi on. Mida vähem on võimalusi, seda vähem tarbime, ja ma ütleksin – seda ratsionaalsemalt käitume. Inimene, kellel on kiire raha teenimisega võib-olla ei mõtlegi rahakulutamist nii otstarbekalt läbi. Oluline muutus minu elus on see, et ma ei vaja enam asju, mida pidasin varem vajalikuks. Ma pigem tarbin olukorda ja emotsiooni. Lähen pigem kontserdile, kui ostan uue riidetüki. Ma saan sellest suurema naudingu,” jutustab Rasmus.

Nüüd naudib ta perega koos olemist: väikesed reisid, matkad, seenelkäik. Ta leiab, et head sõbrad on väga olulised, aga pere on see, mis sind “koos hoiab”.

“Perekond on see, mis sind ei jäta, kui sõpradel on valik sind alati jätta. Liisi Koiksonil on laul “Sõbrale”, mis annab edasi mõtet, et sõbrana olek on mõnus, sest on palju vabadust ja vähe kohustusi. “Ja sa ei pea mu arveid maksma ja ma ei pea sind koju ootama”. Aga perega nii ei saa,” teab ta.

Rasmus tunnistab, et on õnnelikum kui enne haigestumist, sest oskab väärtustada lähedasi ja inimsuhteid, oskab nautida seda, mis antud. Küll peab ta end mõne koha pealt hoidma, ei tohi veel oma keha tugevalt treenida ega kunagi enam tarbida alkoholi.

“Maksakahjustused on nii suured, et alkoholi tarbimine on välistatud. Meie ühiskonnas on aga alkoholi pruukimine seltskonnas justkui norm. Tegelikult saab ka ilma ja ei ole tähtis, mida teised arvavad. Oluline on, mida sina arvad. Sirge seljaga käijaid tegelikult ju austatakse rohkem ja neil on lihtsam elada,” selgitab ta sära silmis.

Teised temast

Liina Kits, ema
Kui meie teine poeg sündis, oli ta kohe mu lemmikraamatu tegelase Hulkur Rasmuse nägu ja selliseks on jäänud: süda õiges kohas, suurepärane rännukaaslane, kes sätib enda sammud pigem teiste järgi, märkab inimest.
Hoolitseja, kes seisab õigluse eest ja võitleb, kui peab. Rasmus vajab sooja, oma pesa, kus mõnusasti kerra tõmmata, ja oma tagalat, oma peret.
On loomult õpetaja, kuid õpib ise - nii elust enesest kui tarkadest raamatutest. Kahel viimasel aastal on kõndinud väga kiiresti ja mul on tulnud kõrvalkõndijana väga palju õppida. Olen ääretult õnnelik, et ta mind oma emaks valis.
Tormi Loide, sõber
Tunnen Rasmust 9 aastat. Oleme kõige paremad sõbrad nii heas kui halvas. Rasmus on kaine mõtlemisega, arukas, intelligentne, väga seltskondlik. Pärast haigust hakkas ta rohkem hindama pereväärtusi. Ta elab seest välja, ei hoia asju endale. Ja tal on väga suur tahtejõud – tema puhul on võimalik, et kõik, mida ta tahab, saab ta lõpuks kätte.

Tagasi üles