K, 25.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Intervjuu: “Leegionärid” tasub minevikuvõlga

Teet Korsten
, Põhjarannik
Intervjuu: “Leegionärid” tasub minevikuvõlga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiit Aleksejevil, kellele homme, Porkuni lahingu aastapäeval, antakse kätte Virumaa kirjandusauhind näidendi “Leegionärid” eest, on selle lahinguga perekondlik kokkupuude.
Tiit Aleksejevil, kellele homme, Porkuni lahingu aastapäeval, antakse kätte Virumaa kirjandusauhind näidendi “Leegionärid” eest, on selle lahinguga perekondlik kokkupuude. Foto: Liis Treimann/Postimees

Virumaa kirjandusauhinna tänavune laureaat, diplomaadist kirjanik Tiit Aleksejev imetleb ristisõdijaid, kel oli usku ja eneseusku – nagu ka eesti leegioni meestel.


Teie näidend “Leegionärid” pälvis tänavuse Virumaa kirjandusauhinna, aga vaevalt see teos sel eesmärgil sündis …
See lugu ei andnud enam rahu ja mul tuli ta ära rääkida. Kuna tegelased olid kõik silme ees, siis otsustasin näidendi kasuks. Kui valmis sai, siis läksin ja pakkusin Loomingu Raamatukogule. Anu Saluäär ja Triinu Tamm leidsid, et sobib avaldamiseks küll. Nii ta läks.

Mis teile II maailmasõja teemas täpsemalt korda läks?
Esiteks on mul 1944. aasta 21. septembriga teatav perekondlik kokkupuutepunkt. Teiseks andis “Leegionärid” võimaluse kirjutada Narvast. Linnast, mis on Eestis kuidagi ära unustatud. Meil on kultuuripealinn ja suvepealinn ja heade mõtete pealinn, aga Narvat nagu ei olekski. Ta on nagu puudega laps, keda peentele külalistele ei näidata. Aga mulle läheb see linn korda.

Mainisite, et üks näidendi tegelaskuju – Suur-Einar – kujunes välja sümpaatsem, kui algselt planeerisite või ette kujutasite. Sellest järeldan, et adute loomeprotsessi müsteeriumi, mille käigus käsikiri ja tegelased asuvad oma elu elama.
Tõsi ta on, et mõni tegelane muutub ootamatult lähedaseks ja hakkab teisi varjutama. Sageli põhineb säärane karakter mõnel reaalsel isikul, kes on kirjutades ootamatu laengu saanud. Umbes nagu arstid patsienti püüavad elustada. Kõik ülejäänud tegelased on “abiratastega puidust rästad”, kui Asko Künnapi väljendit kasutada, aga üks neist on elus.
Suur-Einar sai kirjutamise käigus samuti oma säraka kätte. Alguses oli ta hädaldav ja vinguv, aga siis sain aru, et tegelikult on ta kõva tegija, olgugi et lihtne maaparandaja. Ta ise arvab, et tema oleks lahingus kindlasti vedelaks löönud, aga mulle tundub, et ei oleks. Lõpuks astub ta ju oma meeste kaitseks välja, paneb kagebiidi paika ja brigaadi liikmed peavad temast lugu. Mis vahet seal on, mis sul selle juures seljas on, Hugo Bossi disainitud munder või Jaroslavlis õmmeldud tunked.

Diplomaadist kirjanikuna, kes käsitleb “Leegionärides” eesti leegioni teemat, adute problemaatikat, mis selle teemaga siiani meie välissuhtluses üleval võib olla. Kas oleme oma leegionäride ees võlgu?
Nende meeste ees, kes 1944 vabatahtlikena rindele läksid ja kes Soomest tagasi tulid, oleme kindlasti võlgu. Välissuhtluses ei ole me kellelegi võlgu ja seal ei ole vaja midagi tõestada. Ma võin selle kohta rääkida ühe illustreeriva loo. Kui töötasin saatkonnas Prantsusmaal, tuli seal tegeleda väga erisuguste probleemidega, konditsioneeride paigaldamisest rahvatantsijate majutamiseni. Kord tuli tegeleda viinamarjakasvatusega.
Ühel eesti asjamehel oli vaja teada, kuidas Prantsusmaa Euroopa Liidus endale eritingimused on välja kaubelnud. Helistasin kohalikku põllumajandusministeeriumi ja küsisin järele. Seal oli üks ametnik lahkelt nõus selgitama. Ta ütles, et viinamarjakasvatus on Prantsusmaa kultuuriline eripära, ja kui Brüsselile ei meeldi, kuidas prantslased seda teevad, siis võib Brüssel põrgu käia. Ilus ja selge lähenemine.

Kirjandusauhind antakse üle just 21. septembril, Porkuni lahingu aastapäeval. Kas olete üleandmise aja ja kohaga rahul?
Muidugi olen. Paremat ei oskaks tahtagi (67 aastat tagasi langes Porkuni lahingus Aleksejevi eesti leegioni ridades võidelnud onu – T. K.).

Kuigi teie sulest ilmunud ilukirjanduse list pole pikk, võib selle põhjal öelda, et ajalooteema on teie põhihuvi. Jaan Kross – mitmekordne Virumaa kirjandusauhinna laureaat – ütles, et tema kasutas ajalooainest, sest see oli totalitaarses riigis võimalus kõnelda igavikulistel ja üldinimlikel teemadel. Mis teid ses vallas köidab?
Lihtne vastus on: lugu. Ajalugu on kogum ajas talletunud lugusid. Ja minevikus on neid rohkem kui tänapäevas. See ei tähenda, et tuleks ainult minevikku vaadata. Aga kui me ainult olevikule keskendume, siis oleme nagu teismeline poeet, kes arvab, et ta on kirjutanud kordumatu luuletuse, mis kogu senise kaanoni pea peale pöörab. Ei saa välistada võimalust, et tal ongi see õnnestunud. Aga isegi siis on hea teada, et enne sind on samasugust asja proovitud teha. Nii umbes kümme tuhat korda.

Kuidas jõudsite ristisõdade temaatikani? Mis kõnetab seal tänapäeva lugejat?
Esimese ristisõja puhul köitis mind selle ettevõtmise mõõde: minna jalgsi üle 4000 kilomeetri läbi kolme tsivilisatsiooni. Seda võideldes vaenlastega, kelle osas ei olnud ühtegi tehnoloogilist eelist. Täpsemalt öeldes: taktika ja varustus, mida ristisõdijad kasutasid, olid Lähis-Idas teada, pigem tulid üllatused vastaselt. Hea näide selle kohta, mida kõike usu ja eneseusuga on võimalik saavutada, intriigidest ja võimuvõitlusest hoolimata. See võiks eesti lugejat kõnetada küll.

“Leegionäride” puhul saab rääkida mitmest plaanist ja eri kihistustest, mis on peidus napilt 50 leheküljel. Võite te siinkohal tuua näiteid eri plaanide kohta oma valmivas triloogias?
Neid on raske niimoodi välja tuua. Eks sa üritad kirjutades kasutada kogu seda arsenali, mis sul on. Raamatuid, mida oled lugenud, kohti, kus oled käinud, inimesi, kellega oled kokku puutunud.
Üks plaan on kindlasti teekond ise – kuidas see palveränd areneb. Ja teine on Antiookia, kunagine maailma kolmas linn, mis on tänapäeval lihtsalt hunnik plekki ja betooni. See kadunud linnade temaatika on tõeliselt huvitav. Linnad, millest on ainult nimi alles jäänud. Kui sedagi.

“Palveränd” on pälvinud Euroopa kirjandusauhinna. Mis sellega kaasnes?
Paari väliskirjastuse huvi, võimalus raamatuid osta ja uurimistööd teha. Ei midagi ebameeldivat.

Kõneldes Boriss Akuninist või Stephen Kingist – äkki ka Sofi Oksanenist –, saab rääkida autoreist, kes teadlikult kirjutavad bestsellereid. Kas te seisite oma kirjanikutee alguses valiku ees – süva- ehk tõsine kirjandus vs. see, mis hästi müüb?
Sattusin kord autos kuulama BBCi saadet, kus öeldi, et bestselleri kirjutamiseks on kolm reeglit, mida keegi kahjuks veel avastanud ei ole.
Võib arvata, et Dan Brown või Paolo Coelho kirjutasid enda arvates samuti midagi eriliselt diipi ja olid meeldivalt üllatunud, et nende teosed nii hästi müüvad. L. F. Céline’i “Reis öö lõppu” oli 1930ndatel tõeline bestseller ja samal ajal on see väga tõsine kirjandus. Võib-olla ei olegi õige neid kahte eristada. On kirjandus ja kirjanduselaadne toode.

Teid ei ole seni tõlgitud? Kindlasti on osa lugejaid huvitatud venekeelsest raamatust …
“Palveränd” tõlgitakse vennasrahvaste keelde. See tähendab, et ungarlaste ja soomlastega on lepingud alla kirjutatud.
Eks see tõlkimine üks suur loterii ole. Aga muidugi oleks mul hea meel oma tekste vene keelde tõlgituna näha. Vene nimi samuti – võetakse ehk kergemini omaks. Nüüdisaegses vene kirjanduses on ajalooline romaan küllaltki võimsalt esindatud. Näiteks Mihhail Šiškin, kelle teoseid loen alati suure naudinguga.

Kelle seltskonnas te end kõige paremini tunnete – kirjanike, diplomaatide, ajaloolaste?
Ma ei ole kunagi sel moel liigitanud. Mul on sõpru, kes ei kuulu nende kolme hulka, ja ma tunnen end nende seltskonnas väga hästi. Aga ma saan aru, mida te selle küsimusega mõtlete. Mul on olnud hetki, kus sa suhtled inimesega, kellega sul ei ole midagi ühist. Ja ootamatult saad aru, et ta on hoopis mingi tegelaskuju. Siis muutub ta kohe huvitavaks.

Võite te paljastada, milline on teie raamatukogu? Romaanis “Valge kuningriik” mainitakse ka bibliofiile.
Meie perekonnal oli suur raamatukogu, mis sõja ajal täielikult maha põles, ja mõnikord tundub, et minu ülesandeks on see taastada. Seal on üht-teist huvitavat, mõned esmatrükid näiteks. Põhiliselt raamatud, mida olen välismaal elades ostnud. Siis, kui rohkem võimalusi oli. Eesti keeles ilmunut on soetatud peamiselt tõlkijate järgi: Krista Kaer, Mati Sirkel, Kalle Kasemaa, Leena Tomasberg. Neid võib usaldada.

Lemmikautorid? Eeskujud?
On autorid, kelle tekstid on köitvad, keda on meeldiv lugeda, ja siis on autorid, kes on suutnud midagi erilist luua. Midagi sellist, mis neid ülejäänutest eristab. Näiteks Pascal Quignard või Carlos Fuentes. Eesti kirjanduses Madis Kõiv ja Peeter Sauter. Neil on oma kindel signatuur. Nii nagu peab.

Virumaa kirjandusauhinna 23aastase ajaloo jooksul olete esimene Kohtla-Järvel sündinud laureaat. Mis mälestused teil Ida-Virumaaga seoses on?
Väga kaunid lapsepõlvemälestused. Näiteks see, kuidas ma viieaastasena Voka lasteaiast ära põgenesin. Ronisin vaikselt üle tara ja läksin läbi metsa koju. Ma ei teagi, miks ma seda tegin, lihtsalt tekkis soov jalutada. Nagu selles Madis Kõivu loos, mille ta Rein Sepa mälestuseks ette luges.

Tagasi üles