Suhtelood: Võõrasisa pisike pruut

Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühest suhtest teise põgenemine ja püsivate peresidemete mitteväärtustamine on praegusaja (häbi)märk. Kõige enam kannatavad vanemate lahkumineku pärast lapsed, ja neid, kes peavad üles kasvama ühe või mitme kasuisa või -ema hoole (ja ka hoolimatuse) all, on järjest rohkem. Sageli tuleb ilmsiks, et võõrasisa last seksuaalselt ära kasutab.

Ursula on naine, kes ütleb, et tal pole elus vedanud ei kaardimängus ega ka armastuses. Tema esimene elukaaslane olevat olnud viinaveaga põmmpea ja teine harvaesinevalt jobu. Nii juhtuski, et Ursula jäi neljakümneselt, mil peegel naise east juba täit ja halastamatut tõtt kõneles, kolmanda printsi kohalekappamist ootama. Elus saavutatu kohta polnud tal ette näidata muud kui madalalt tasustatava turvatöötaja ametitõend, puuküttega korter ja ka üks asendamatu väärtus – 12aastane tütar Kirke.

Et turvatöötaja vorm muutis suure kondiga Ursula kasaka sarnaseks, tõmbas naine ametist naastes selga läbisegi liibuvat ja õhulist, joonistas endale näo pähe ning istus vaheldumisi paari-kolme kohaliku söögi- ja joogikoha nurgalauas, kokteilikõrt hoidva käe väike sõrm koketselt õieli. Ühest niisugusest nurgalauast Eiki ta leidiski, ning ehkki mees oli seitse aastat Ursulast noorem, tundsid naise süda ja mehevalus keha temas ära kolmanda, kohtuseaduse järgi ainuõige printsi. Kuigi akna taga ei pruusanud mitte valge ratsu, vaid norutas päevinäinud Opel, ei kahandanud see hinges hõiskavat romantikat karvavõrdki.
“Ah siin sa siis eladki!” nentis Eiki mõni päev hiljem pisut pettunult, kui oli pilgu Ursula kahele toakesele ja köögile peale visanud. “Nojah, meil oli eelmise elukaaslasega kolmetoaline keskküttega korter, selle müüsime maha ja jagasime raha pooleks. Paremat elamispinda ma selle summa eest ei saanud,” laiutas Ursula käsi. “Ah, käib kah!” ühmas Eiki leppinult. “Ma lähen toon siis asjad siia, saangi ema näägutamisest eemale. Muud ei kuule, kui et millal sa naise võtad ja millal sa naise võtad. Nagu rikkis grammofon, tead.” – “Nii ruttu kohe kolid üle?” tegi Ursula suured silmad. “Mis seal enam oodata, elu niigi lühike,” patsutas Eiki Ursula prinki tuharat, mispeale naine meelitatult itsitas.

Turvanaisena tuli Ursulal sageli viibida öises vahetuses ja võõrasisa mureks jäi hoolitseda, et Kirkel saaksid koolitööd tehtud ja tüdruk õigel ajal voodisse. Möödus nädalat neli-viis, kui tütar hakkas emale kurtma, et kasuisa istub õhtuti tema voodi servale, pistab käe teki alla ja silitab teda. “Kuidasmoodi silitab? Kustkohast?” ei tahtnud Ursula esimese hooga uskuda seda, mida ta mõistus keeldus uskumast. “Mhh! Tobe oled või?!” säutsus plika. “Sealt, noh!” osutas ta oma tärkavatele tütarlapserindadele. “Ja ... sealt kah! Ütleb ise, et ma meeldin talle ja et olen tema pisike pruut.”

Eestoas diivanil lösutav Eiki nägi välja naeruväärselt rahulolev ja õnnelik. “Sa, igavene täkk, ajad mu tütrele ligi!” paiskas Ursula mehele näkku, pühkides tolle suult õndsaliku irvituse. “Tööd sa otsida ei viitsi, käid ema käest raha lunimas, aga lapseahistamise peale oled mihkel!” – “Mis jutt see on?” tegi Eiki solvunud näo pähe. “Plika tahab ennast tähtsaks teha, nõuab sinu tähelepanu. Ta ei salli mind ja on armukade, et sa minule aega pühendad, seepärast mõtlebki niisuguseid asju välja.” Eiki haavumine tundus siiras, tema sõnades näis peituvat tõetera ja kui mees mänglevalt Ursula kõrvalesta nakitses, oli armuuimas naine kindel, et tegemist on kiiva lapse fantaasiatega. Kui Kirke mõne aja pärast taas kaebas, et võõrasisa teda kabistab, tegi Ursula jutule järsu lõpu. “See on tõsine süüdistus, Kirke,” viibutas ta tütre nina all sõrme. “Sa ei tohiks rääkida seda, mis ei vasta tõele.” “Aga vastab ju!” tõstis tüdruk protesti, ent samas saabus poeskäigult Eiki ning Ursulal jätkus nüüd silmi ja kõrvu üksnes oma noore elukaaslase tarvis.

Kuud möödusid ning Kirke õppis vaikima. Ja vihkama. Ja hirmu kogema, nagu võivad kogeda vaid need, kellel pole kusagilt ega kelleltki kaitset loota. Tagatoa ust lukustada polnud võimalik, seetõttu jäi tüdrukul üle alistunult oodata, millal kasuisa järjekordne “visiit” teoks ja läbi saab. Iga kord pärast seda, kui ahned ja nõudlikud käed olid temast üle libisenud, tundus tüdruk iseendale vastik, otsekui olnuks tema see, kelle süü tõttu sünnib midagi keelatut ja räpast. Ta leidis, et just tema on põhjus, mis sunnib võõrasisa niimoodi käituma.

Siis, ühel kõledal ja tuisusel ööhakul, mil tuuleiilid vana puumaja akendele lumepihu paiskasid ja katuse kallal jõudu proovisid, ei piirdunud Eiki enam oma pisikese pruudi kompamise ja silitamisega. Meelitusi pomisedes ronis mees voodisse, klammerdus tüdrukusse ja rebis tema öösärgi jõhkralt üles. “Ära karda, ma ei tee sulle haiget. Kuss, kullake!” sosistas ta. Päevi hiljem sellel ööl juhtunust lastepsühholoogiga vesteldes ei suutnud Kirke tagantjärele mõista, kust võttis ta jõu mehe haardest välja rabelda ja trepikotta tormata. Ta mäletab vaid, et jalad tundusid joostes pehmed nagu vatist ja südamelöögid kajasid justkui väljaspool teda ja maailma. Ta mäletab ka, et välisust lukust lahti keerates ei kuulanud sõrmed sõna ja mehe kuum hingeõhk kõrvetas ta kukalt. Või oli see hoopis vana Hirm ise, kes talle juustesse hingeldas. Siis aga leidis ta end naaberkorteri uksele prõmmimas ja haaramas nuttes kellegi ümbert, kes näis turvaline ja tõeline. Naabrimees, kolme tüdrukutirtsu vanaisa oligi see, kellega koos Kirke hommikul politseijaoskonda tõttas.

Veel mitmeid kordi ja mitmetes ruumides tuli Kirkel oma lugu jutustada ja valusad mälestused elavaks mäletada. Kui see kõik kord mööda sai, polnud temas enam kuigi palju järel last, kes armastas pabernukkudega mängida ja täiskasvanute usaldamisest otsekui soojusest kinni hoida.
Tuisusest talveööst on kolmveerandi aasta jagu vett merre voolanud. Kirke elab isa juures, sest ta süda ei suuda (veel mitte!) mõista, miks ema jätab hätta abi vajava lapse ja hoiab oma mehe poole. Eiki vaatab trellide tagant ruudulist maailma, ning Ursula – tema istub, rõivastatuna läbisegi liibuvasse ja õhulisse, baaride nurgalauas ja ootab oma neljandat printsi.