Kartulivõtmine hakkab lõpule jõudma. Saak erineb paikkonniti: kus jagus juunis-juulis vihma, seal kasvas ka korralik kartul, teisal võttis pikk põud kasvu kinni.
Mõni kartulisort üllatab mürakate mugulatega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Vahemets Rägavere vallast lõpetas kartulivõtmise pühapäeval. Kartul kasvas tal 9,5 hektaril. “Juulikuu pikk põud tegi liiga,” tunnistab ta .Saaki peab Vahemets keskmiseks: “Noh, poolmahe kasvataja nagu ma olen, väetist palju anda ei raatsinud, 25 tonni ringis hektarilt sain kätte.”
Ühe-kahe sordiga praegu kartulikasvataja ei lepi, ikka paneb maha viis-kuus ja tavaliselt välismaist sorti. Nii on võimalik sügisel saaki võrrelda ja pakkuda valikut ka ostjale. Tänavu andis mõni sort eriti mürakaid mugulaid. Vahemetsale pakkus meeldiva üllatuse keskvalmiv punase koore ja kollase sisuga “Laura”, aga pettumuse valmistas varaseks peetav “Gala”. Esimene tõestas oma põuakindlust. “Gala” kasvatas endale küll arvukalt mugulaid alla, kuid normaalse mõõduni need ei kasvanud ja kogusaak jäi kesiseks. “Hakkasin eelmisel aastal “Laurat” pakkuma, meeldis inimestele sedavõrd, et nüüd küsivad juba ise,” räägib kartulikasvataja ja lubab nigela saagiga “Galat” järgmisel aastal mitte enam maha panna.
Roela lähedal Tammiku külas kartulit kasvatav Hannes Põllu jääb Vahemetsaga nõusse, et mõni sort üllatas ja mõni vedas alt. ““Laura” kasvas kenasti, aga “Adretta” ja “Gala” mitte,” tõdeb ta. Ka Saku maaviljelusinstituudi teadlane Luule Tartlan nimetab “Laurat” fantastiliseks: “Terve Euroopa sööb. Eestis on kasvatatud seda saksa sorti kümne aasta ringis.” See kartul pidi hästi säilima. Üks puudus pidi tal teadlase hinnangul siiski olema: “Mugulail on silmad väga madalal. Seetõttu kipuvad mahapanekul idud kergesti murduma.”
Tänavust kartulisaaki peab Luule Tartlan päris heaks. Ainult kartulivõtuga pole veel ühele poole jõutud. “Mõnes Eestimaa nurgas leidub nii vesiseid alasid, et koristada ei saagi,” teab ta. Varrepõletiku tõttu on mugulad tihti mädanema läinud. “Pärast sellise põllu koristust peaks masinaid desinfitseerima, et mädanik teise põllu kartulile edasi ei läheks,” annab ta nõu. Vastupidiselt Lääne- või Pärnumaale tegi Lääne-Virumaal mitmel pool põud liiga. “Õie Reineberg Aasperest rääkis mulle, et pani kartuli maha 5. mail, kuid vihma sadas esimest korda alles 27. juulil,” toob Luule Tartlan näite.
Saak erineb teadlase sõnul seetõttu paiguti. “40-50 tonni hektarilt, isegi 60 tonni on mõni suuremal pinnal kasvataja saanud. Aga ebasoodsatel aladel ka 30 ja vähem tonni.” Samuti ohustas põlde kartulimardikas ning mugulad võib käike täis uuristada traatuss, kes on ennast sisse seadnud umbrohus söödil. Kui selline põld esimesel-teisel aastal pärast kündi kartulimaaks võetakse, on kuri karjas, sest orasheina ja umbrohu asemel asub see mullas pesitsev kahjur kultuurtaime kallale. Õige agrotehnika ja keemia aitavad aga mardikatest-ussidest lahti saada.
Kehtib nõue, et igal aastal peab kasvataja 20 protsenti mahapandavast kartulist uuendama sertifitseeritud seemnega. See tagab suurema saagi ja haiguskindluse. Jaanus Vahemets on uusi sorte ostnud neljalt-viielt eesti seemnekartulikasvatajalt. “Üle nelja aasta eriti üks seeme mul ei kasva,” arvab ta.
Missuguseks võib tänavu kujuneda talvekartuli hind? “Mina müün 30 senti kilo nagu eelmiselgi sügisel,” lubab Vahemets. Sama kallilt pakub oma kartulit Hannes Põllu. Jaanus Vahemets on endale muretsenud ka kartulikoorimismasina. Seetõttu saab ta soovijaile müüa juba kooritud kartulit. “Rikkaks kartuliga ei saa, aga nälga samuti ei jää,” arvab ta.
Enne kui talvekartul keldrisse tassida, peaks sellel mõni nädal kuivada laskma, et kõik haiged mugulad välja korjata, soovitab Luule Tartlan ostjale.