Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2011/09/16/753962t1h295f.jpg)
Von Krahli “Gilgameš ehk Igaviku nupp” võsast ja varingust tulnukalikult sileda ja omaette looklevana ilmutuva kultuurikilomeetri kõrval Katla augus kõneleb igavesest taaskasutusest.
Nagu on taaskasutatavad teatriruumina kunagised tööstushooned, nagu kerkib laval või pigem publiku vastassfääris kaltsukakraamist maastik ja mägi, millesse lisavad jakke-pintsakuid neist lahkuvad inimesed, nõndasamuti on ajaloo ja müütidega.
Me heidame neid endast ja korjame taas üles, me elame samu mõtteid ja probleeme, otsime ennast, mõtet ja kangelast, pettume ja kanname turjal kõrgusesse sõpra, kes on võetud meilt meie isekuse eest või isekuse pärast.
Pole vahet, mis sajand või aastatuhat on parasjagu kellegi kalendris. Kuni inimene on rohkem või vähem homo sapiens, kes loob jumalad omaenda näo järgi, kestab vaimne ja füüsiline samaolek. Ta vahetab küll teadmistetasandeid, kuid jääb alateadvuses (või mis tahes salvestab meis aastatuhandete kogemusi, mis transformeeruvad meisse rakkude ühendusest lapseks kujunemise jooksul) muutumatuks. Sünd, armastus, surm, kui eluringi personaalne osa lühidalt kokku võtta.
“Gilgameši” kavas, kus rohkem ja vähem loo mõistmiseks vajalikud mõisted Annunakist ja arhetüübist õlle ja õunani ära seletatud, iseloomustab lavastust üsna hästi sõna “asfalt”. Selle seletus kavas kõlab nõnda: “Iidsest Sumerist pärinev pruunikasmust pigitaoline aine, bituumeni ja mineraalaine segul põhinev levinud ehitusmaterjal, mida kasutati ohtralt kohalike omavalitsuste valimistele eelnenud ehitus- ja remondikampaaniates.”
Vaat sellises keskkonnas toimetab Gilgameš, “Sumeri linnriigi Uruki viies kuningas, kes valitses ca 2500 a eKr”. Või siis Gilgameš, kes satub Euroopa 2011. aasta kultuuripealinna kultuurikilomeetrilt linnaametnike koosolekuruumi.
Kultuur, muide, on kava andmetel “inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Pärineb ladinakeelsest sõnast colere (kultiveerima, kasvatama)”. Mis oli kultuur enne kultuuriks nimetamist oletatavasti Cicero poolt, pole teada. Ilmselt inimese emotsionaalse eksisteerimise vajadusest sündiv eneseväljendus, mida kui hingamise taoliselt enesestmõistetavat polnudki vaja nimetada.
Nüüd, kui inimene muudkui võõrandub, defineerib ja apologiseerib, on asjad teistmoodi. Gilgameš on end puntrasse mõelnud ning eikusagilt karvasusest ilmunud Enkidu selged eksistentsiaalsust ja olemise aluseid puudutavad lihtsad küsimused kukuvad kui kastepiisad kangelase märatsevasse sisekaemusesse või sisekuumuse katlasse.
Seal katlas mees, olles või mitte olles kangelane, siis heitleb, võitleb ja ülbitseb, kujundiküllastest vilksatavatest visuaalidest ja episoodilistest maailmamõtlejate tähtkujudest ümbritsetud ja valvatud. Kuni lõpp on aeglus. Ning selles venes pole enam kiiret. Siin on aega. Mõtelda näiteks.
Sõnumeid, kujundeid, viiteid ja vihjeid kuhjub lavastuse käigus niivõrd palju, et vaataja vajub oma ajutise elu ajutisel istmel aina pisemaks ja pisemaks. Pole aega süveneda, hetked jooksevad eest ära.
Tegijate enesestmõistetavatena serveeritud viidete müriaad müriseb kõrgelt üle pea ning ainsamal vaatamisel pole lootustki sellest suuremat tabada. X-kümnendikku vahest. Heal juhul. Ja juhul, kui see polegi suuresti üksnes mäng suurtel nägudel (ja nimedel). Katlapärli(m)äng kultuuri sisul ja väärtustel? Kongeniaalselt kultuurikilomeetriga?
Kummalisel kombel mõjus Von Krahli “Gilgameš” kui NO99 “Ühtse Eesti suurkogu” ja “The Rise and Fall of Estonia” järg. Sarnased mõtted, võtted ja võtmed, ühel eestluse, teisel maailmakultuuri juurteose baasil. Niisugune hea triloogia.
Tean inimesi, kes said “Gilgamešist” naudingu, aga ma ei küsinud neilt mõistmise protsenti. Tean vaatajaid, kes jäid äraootavaks ega jõudnudki arusaamist ära oodata. Kui palju kumbagi, võis aimata aplausist. Mis on ka nupulevajutus. Iseasi, kas just igaviku omale.
Teater
• “Gilgameš ehk Igaviku nupp”.
• Idee ja lavastus Peeter Jalakas.
• Dramaturg Tarmo Jüristo.
• Kunstnik Liisi Eelmaa.
• Tallinnas Katla augus 17. august - 5. september 2011.