Maakond, omavalitsus ja koolide sulgemine

Einar Vallbaum. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Nii käesolevasse kui eelmisesse aastasse on jäänud mitme üldharidusliku kooli sulgemine või ühinemine. Koolide sulgemine on alati emotsionaalne, äärmiselt tundlik ja valulik teema.

Lääne-Virumaal jääb prognooside kohaselt õpilaste arv 2014. aastal juba alla 6000, kuid koolivõrk on endiselt selline nagu enam kui 10 000 õpilase puhul, mis on ka peamine põhjus koolivõrgu optimeerimise vajaduse üle arutamiseks ja parimate lahenduste otsimiseks. Lisaks on aastakümnete jooksul nii mõnigi kool amortiseerinud ega vasta õpitingimuste poolest tänapäeval esitatavatele nõuetele.

Õpetajate vastavus kvalifikatsiooninõuetele on mõningates koolides üsna tõsiseks valukohaks, millel on muu hulgas kindlasti ka üleriigilistest probleemidest tulenevad põhjused. Praeguse seisuga lähema kahe-kolme aasta jooksul Lääne-Virumaal ühegi kooli sulgemist ette näha ei ole, küll aga võib esineda ühinemisi ja gümnaasiumiosa sulgemisi. See kõik eeldab läbimõeldust, vajaduste ja sihtgruppide soovide väljaselgitamist ning parima lahenduse leidmist.
Seetõttu sekundeerin mõnes mõttes Viljandi maavanemale, kes paari nädala eest pidas seoses oma maakonnas toimuva optimeerimisega vajalikuks gümnaasiumide riigistamist ja leidis, et omavalitsustel ei ole mandaati koolivõrgu kor­rastamiseks ning ükski poliitiline esindaja ei taha võtta endale ebapopulaarsete otsuste tegemise vastutust ega seista naabervalla edendamise eest. Leian, et koolivõrgu korrastamisel oleks just vaja enam omavahelist koostööd nii naaberomavalitsuste vahel, maakonnas tervikuna kui naabermaakondade piirilähedaste oma­valitsuste vahel eesmärgiga tagada õpilastele kodu lähedal hariduse kättesaadavus, säi­litada piisava suurusega koolid ja tagada hea õppekvaliteet.

Siinkohal saab olla vaid pikema ja laiema perspektiiviga suund – küsimus pole mitte ühe või teise koo­li sulgemises või säilimises, vaid õpilastele ühtlaselt hea hariduse tagamises ja kättesaadavuses, laste arengus ja võimalustes.
Seega võiksid ja peaksid vo­li­kogud ja vallavanemad koolivõrgu korrastami­sel konkureerimise asemel üles näitama riigimehelikkust, isegi kui vahel tähendab see valijate silmis esmapilgul ebapopulaarsete otsuste tegemist.
Meie lastest ja lastelastest saavad ju tulevased juhid ja otsustajad, kes meie riiki edasi tüürima hakkavad.
Olen veendunud, et just maakond ja kohalikud omavalitsused peaksid olema selleks otsustustasandiks, kus lõplikud seisukohad välja kujundatakse ning eesmärgid ellu viiakse. Riik saab küll haridus- ja teadusministeeriumi kaudu pakkuda statistilist teavet, hinnata õpilaste arvu muutuseid, nende liikumist ja õpirännet seoses koolide ja tõmbekeskustega ning töötada välja oma mudelid ja teha nende pinnalt ettepanekuid, kuid tegelikud otsused peaksid sündima just kohalikku kogukonda peensusteni arvestavate omavalitsuste, koolide ja lastevanemate ning elanike arvamuste ja vajaduste põhjal.

Lõpuks on ju kohaliku omavalitsuse ametnikud, koolide direktorid, õpetajad, õpilased ja lastevanemad kõige paremini kursis tekkinud probleemidega ning oskavad välja pakkuda parimaid võimalusi, olgu siis seoses trans­pordiküsimuste, teatud suunale spetsialiseerumise, hoo­nete ja õppevahendite olukorra, huvialade ja nendega tegelemise võimalustega.
Haridusreformi idee ei ole uus. Niisamuti nagu haldusreform on see vindunud aastaid. Kummagi eesmärk ei saa olla aga vaid kulude kokkuhoid.
Eesmärk peaks olema paremate võimaluste loomine riigi edasiseks arenguks. Siinkohal ei saa aga maakondlikku tasandit kuidagi eirata.