Juhtkiri: Meie enda igapäevane keel

Emakeeleausammas Kadrinas. Foto: Internet

President Toomas Hendrik Ilves rääkis eile Tallinnas teaduste akadeemias viiendal keelefoorumil, et eesti keele arenguga peab sihikindlalt tegelema. “Eesti keel peab arenema ja uuenema, selles peab saama luuletada, ajalehte ja teadust teha,” ütles president Ilves.

Eelmisel sügisel kutsus president avalikkust üles osalema “Sõnause”-nimelistel keeletalgutel, millest võttis osa 593 inimest 2123 sõnaettepanekuga. Paraku on neist sõnadest kasutusse võetud vist küll ainult taristu, mida kuuldes ikkagi suunurgad pisut ülespoole tõmbuvad. Tegemist on ju küll lühema sõnaga kui infrastruktuur, aga samas palju asjakohasem ja täpsemat tähendust kandev see pole. Ega ikka vist vägisi pole võimalik uusi sõnu keelde tuua.
President Ilves märkis samas keelefoorumi ettekandes ka võõrkeelte oskuse möödapääsmatust.
Enamasti kipuvad võõrkeelsed sõnad suupärastuma eeskätt spetsiifiliste erialaterminite puhul ja arvutisuhtluses. Viimasest jõuavad võõrlaenud ka igapäevakeelde. Selle vastu võitlemine tundub kohati lahinguna mitmepäise lohega, kellele raiutud peade asemele kohe mitu uut juurde kasvab.

Keel saab uueneda mitmel moel: vajalike uudissõnade ja teadusterminite loomisega, mõõdukate laenudega teistest keeltest ja sissevaatamisega eesti keele rikkustesse.

Kuigi igapäevaelus saab asjad ära ajada suhteliselt väheste sõnadega ja isegi sünonüüme kasutamata, on kõne alati täpsem, selgem ja huvitavam, kui oskame leida sobiva nüansiga sõna. Mitte ainult “läks”, vaid jalutas, tõttas, sibas, lentsis, lonkis – ja on veel palju teisi võimalikke minekuviise. Neid sõnu aitab meie igapäevakeelde hea ilukirjandus. Võtkem siis täna õhtul kätte Tammsaare, Under, Alver, Kareva, Viiding, Luik, Kristiina Ehin või hoopis Andrei Hvostov – keel, mõte ja hing saavad rikkamaks. Põnevaid sõnu võib leida ka omaaegse keeleuuendaja Johannes Aaviku sõnastikest.