Õuntega on alati üks häda. Neid kas on nii vähe, et otsi puu alt tikutulega, või nii palju, et ei tea, mida aias valendavate-punetavate ubinatega peale hakata.
Repliik: Õunalised hetked
30. september 2011, 08:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel sügisel annavad õunad üksjagu tegemist. Kes kuumutab poole ööni mahla, keedab moosi või teeb kompotti, kes helistab läbi sõpru-tuttavaid küsimusega, kas neile tohiks kinkida pisut õunu, no nii umbes kartulikoti jagu. Kuidas sa ikka ilusad viljad niisama kompostihunnikusse tassid ...
Kui aga talveõunad mooside-mahlade kõrval keldris, puud raagus ja lumi maas, ununeb vaaritamise tüütus, hoidiseid mekkides meenuvad hoopis pildid suvest ning õuna haugates tuleb ehk meelde mitmepalgelise puuvilja filosoofilisem pool.
Nii ongi talvel aega mõtiskleda, mismoodi oleks elu läinud, kui Eeva poleks Aadamat õunaga ahvatlenud, või kusmaal oleksid meie teadmised gravitatsioonist, kui Newton poleks ubinaga kenakest muhku pähe saanud.