Parim rasestumisvastane vahend on endiselt “ei”

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Hiljuti kohtasin üht Tallinnas elavat kooliõde, kes ütles, et loeb kõik mu kirjutised vana tutvuse poolest läbi. Ja lisas, et ainult teemad on vaid ühte väravasse, puudutades peamiselt hariduse ja kultuuri valdkonda. “Proovi midagi ägedamat ka,” soovitas ta. Küsimusele, mis see “äge” on, vastas ta, et uurigu ma telekavasid ja vaadaku ajalehepealkirju, siis näen, et sassis peresuhted ja seks on kuumad teemad.

Aga kuidas neil kirjutada minu eas ja õpetaja elukutse valguses nii, et mitte muutuda naeruväärseks ja mõjuda liiga tädilikult? “Mina sinu asemel prooviks küll, isegi siis, kui see oleks viimane kirjutamine,” lisas tuttav lahkudes.
Näen juba vaimusilmas kommentaare netiavarustes, et seeniorbeibest endine õpetaja annab seksinõu, aitab klaarida peresuhteid ja korraldab elukestva õnnelik olemise kursusi. Moodsas keeles väljendatuna on mul sellest savi, sest netikommentaare ei loe ma niikuinii.

Minu isa rääkis kunagi loo, kuidas kaks vanemat meest istusid restoranis. Üks ütles teisele, et näe, kui kena ettekandja. Teine vastu, et mis sul, vanal mehel, enam noorte naistega asja. Noh, kui ise enam süüa ei saa, siis menüüd võib ikka vaadata. Ja mulle seks meeldib, hea tubane töö ja ei tolma, lõpetas vanahärra elutargalt.
Küllap on suur huvi seksiteemade vastu tingitud sellest, et Vene ajal ei olnud kombeks neil tee­madel avameelselt rääkida. Ajal kui rootsi emad küsisid oma tütardelt, kui need peole läksid, kas antibeebipillid on võe­tud, kordasid meie emad ikka, et ärgu tütred poisse ligi lasku.
Nüüd oleme jõudnud teise äärmusesse, sest kõik peab olema seksikas: nii välimus kui ka mõtted ja tunded, nii äriplaan kui ka tumba, mille peale töö vaheajal jalad sirutada.
Küsimusele, millega suvel tegelesite, vastas suur hulk teismelisi, et lebotasid (ei tea tähendust) ja seksisid. Millal see juhtus, et vähemalt osa noori räägib seksist väga avatud tekstiga ja sellest on saanud meelelahutuse arvestatav osa?

Hiljuti liikus Lääne-Virumaa teedel palja ülakehaga kunstnikust naisterahvas. Ta ütles, et alastust ei pea põhjendama, sest see on inimese loomulik olek. Oma eesmärke avades andis ta siiski mõista, et kui mehed võivad käia palja ülakehaga, miks siis naised ei või.
Mina arvan, et oma kodus ja aias võib igaüks käia nii, nagu talle meeldib. Avalikus ruumis ei sobi paljalt käia ei meestel ega naistel, sest reageeringutest oli selgelt näha, et mõnda kaaskodanikku see häiris: kes keeras lihtsalt pea ära, kes pöördus abi saamiseks politsei poole.
Kunstnik protestis ka selle vastu, et naiste ülakeha on meeste silmis seksuaalse varjundiga, ja tema arvates ei peaks see nii olema.
Mina naisena ei tea, kas see peab nii olema või ei pea, aga meeste jaoks ta seda on ja seda ei muuda ükski kampaania. Kõige ilmekamalt väljendas meeste vaatenurka saates “Maamees otsib perenaist” üks meesterahvas, kes põrutas kohtamisele minnes, et läheme ja vaatame siis need tissid üle. Nii mõnegi jaoks on see kindlasti liiga otsekohene ja naturaalne väljendusviis, aga mõte jääb samaks.
Juba Juku teatas õpetajale, et tema kahekuuse venna ja isa arusaamine ema rindade otstarbest on väga erinev.
Üks meespedagoog arvab, et poiste suur väljalangevus põhikoolist võib olla seotud kooliõdede liiga napi riietusega.
Küllap imestab mõnigi naisõpetaja, kui loeb Andrei Hvostovi Sillamäe-romaani, et kui vähe me tegelikult tunneme neid mõtteid ja maastikke, kus tun­nis istuvad mehepojad rändavad.
Mehed ja naised on erinevad, ja see lihtsalt on nii, et lahtised lakaluugid on alati ahvatlenud mehi rohkem kui naisi.
Üle Eesti veereb võimas reklaamikampaania “Kumm on seks”, mille eesmärk on viia naisteni sõnum, et alati peab kondoom kotis olema, sest iial ei või hommikul teada, kelle voodis sa õhtul maandud.
Kuna meil on uppuja päästmine tema enda asi, siis ei saa ka selles küsimuses partneri peale lootma jääda. Muidugi võib kampaaniale läheneda ka sellisest vaatenurgast, et ega kõiki asju, mis kotis on, ei pea kohe kasutama. Kui sul on aspiriin kotis, aga pea ei valuta, siis ära võta seda.

Vanasti oli üks ilus eestikeelne sõna – truudus. Eks selle üle ole läbi aegade ka nalja visatud. Naiste puhul öeldakse, et truudus on vaid parema juhuse puudus. Meeste puhul mainitakse, et nemad on truud vaid naistele, keda pole veel kätte saanud. On loomulik, et sõnade tähendused muutuvad. Kui eluiga pikeneb ja jõuab 100 aasta piirimaile, on päris raske ette kujutada, et 75 aastat sellest elatakse truuduses ja armastuses ühe ja sama inimesega.
Juba praegu kurtis üks mees, kes on oma naisega 30 aastat koos elanud, et häbeneb seda oma sõpradele öelda, sest need küsivad kohe, mis tal viga on, kas on imelik vä.
Alternatiivi pakkus üks noormees saates “Avameelselt”. Abiellu tuleks suhtuda nagu vormelisõitu: kui vana rehv on kulunud, tuleb see boksipeatuses uue vastu vahetada.

Tema enesekindlast hoiakust jäi mulje, et see vana rehv, mis boksi maha jääb, on naine. Kui boksis on ka lapsi, siis need tuleb paigutada lastekodusse, kus neil olevat parem kui tülitsevate vanemate juures.
Loo moraal: truu ei ole vaja olla ühelegi inimesele, truu tuleb olla ainult armastusele, ja kui see peale tuleb ja kutsub, siis peab minema.
Vastuseta jääb vaid küsimus, kas see asi, mis väga tihti peale tuleb ja millele peab alati järgnema, on ikka armastus.
Oluline on elus leida tasakaalupunkt. Mina ei ütle, et kampaaniat “Kumm on seks” pole vaja.
Aga ehk võiks järgmine kampaania olla kantud mõttest, et kui armastad, ole truu.  
Muide, pealkirjas välja öeldud tõdemus kehtib endiselt. Võite vahelduseks julgelt proovida.