Intervjuu: Endel Vaiksaar: “Ka surmaga silmitsi seismisega harjub ära”

Endel Vaiksaar, kes kuuskümmend aastat tagasi seisis surmaga silmitsi Ida-Virumaa miiniväljadel, naudib praegu pensionipõlve oma kodumajas Tamsalus. Foto: Arvet Mägi

Tamsalu elanik Endel Vaiksaar (82) on mees, kes viiekümnendate alguses demineeris kolm suve Sinimägedes ja mujal Ida-Virumaal II maailmasõja lahingupaiku ja andis oma allkirja dokumendile, mis kinnitas, et praegune Narva Elektrijaamade territoorium on miinivaba.

Kuidas viis elukäik teid viiekümnendate algul kolmeks aastaks sapöörina miiniväljadele demineerima Ida-Virumaal II maailmasõja aegseid lahingupaiku?
Sapööriks saamise lugu algas 25. jaanuaril 1950. aastal. Täpselt oma sünnipäeval astusin rongi peale, et minna sõjaväeteenistusse. Maha jäi lapseootel naine. Kuna olin naisemees, siis lubati sõjakomissariaadis, et jään teenima Eestisse.
Kuna puhkes Korea sõda, siis saatus tahtis nii, et minu sõjaväeteenistus kujunes kolme aasta asemel ligi nelja aasta pikkuseks.
Aga enne kui minust Ida-Virumaal miiniotsija sai, tegin Venemaal läbi sapöörikursused. Sain peale seersandipaelad ja jaokomandöriks.

Millistes Ida-Virumaa paikades sapööritööd tegite?
Neid kante oli palju, sest sõjategevus Ida-Virumaal toimus suurel territooriumil. Miine sai otsitud nii Sinimägedes, Sillamäe ja Narva ümbruses kui Krivasoos. Erilise põhjalikkusega tehti sapööritööd paigas, kus praegu asuvad Narva Elektrijaamad. Juba varem olid seal lõhkekehi otsinud saksa sõjavangid. Kontrollisime kogu nende poolt juba miinidest puhastatud territooriumi veel kord läbi.
Meilt nõuti sapööritöös äärmist põhjalikkust. Öeldi, et sellele maa-alale hakatakse rajama suurt ja tähtsat ehitust. Pärast tööde lõpetamist pidin kinnitama oma allkirjaga, et territoorium on miinivaba. Allkirjaga kohustusin vastutama tehtud sapööritööde eest kakskümmend viis aastat.

Kuidas toimus viiekümnendatel miinide otsimine?
Mina tegin oma jao kümne mehega niinimetatud musta tööd. Pikkade keppide otsa kinnitasime traadi ja sellega torkisime maad, et lõhkekehi avastada. Nii sai maad torgitud viie sentimeetri haaval edasi liikudes. Kui midagi leidsime, tähistasime paiga lipukesega. Hiljem tulid minöörid ja lõhkasid avastatud miinid.

Millised Ida-Virumaa paigad olid kõige miinirikkamad ja ohtlikumad sapööride jaoks?
Kõige rohkem miine peitus veel viiekümnendate alguses Krivasoos ja seal hukkus nii sapööre kui selliseid inimesi, kes läksid sinna sõjamoona ja metalli otsima. Vanametalli korjamine oli moes juba viiekümnendatel.
Selgituseks niipalju, et Punaarmee jõudis 1944. aastal pärast Narva jõe ületamist kiirelt vallutada Krivasoo ja arendas sealt edasitungi Vaivara ja Auvere suunas. Krivasoo ümbrusest sai lahingute tallermaa. Sealne võsane maastik oli pikitud loendamatute miinidega, mida panid 1944. aastal venelased enda platsdarmi kaitseks ja sakslased Punaarmee pealetungi tõkestamiseks. See oli nii ohtlik ja salakaval kant, et veel viis aastat pärast sõja lõppu ei oldud tegeletud selle paiga lõhkekehadest puhastamisega. Viiekümnendate algul võeti Krivasoo demineerimine lõpuks siiski ette.

Millised on teie isiklikud mälestused sellest põrgulikust paigast?
1952. aasta suvel Krivasoo süttis. Meid saadeti seda kustutama. See oli päris õudne töö. Ümberringi suits ja tulekahjukuumusest tingitud lõhkekehade plahvatused. Tuli läks turbamulla alla ja vindus seal nädalaid. Mitu kuud sai ekstreemsetes tingimustes nii tuld kustutatud kui sapööritööd tehtud.

Krivasoo kott läks II maailmasõja ajalukku meeleheitlike ja ohvriterohkete heitlustega. Milline vaatepilt avanes Krivasoos viiekümnendate alguses?
Laugastes oli Vene ja Saksa tanke ning maapinnal relvi ja laskemoona. Ühe kaeviku juurest avastasime sõjaväeapteegi, kus muu hulgas leidus ka hulgaliselt eetriampulle. Eeter võeti kohe kasutusse. Mehed haisesid selle järele, endal silmad hallid.

Kui palju sapööre hukkus Narva ümbruse miinidest puhastamisel?
Need andmed olid tookord kõik salastatud. Aga ohvreid oli nii sapööride kui eraisikute hulgas ja surmasaanuid ning vigastatuid oli kindlasti kümneid. Mäletan juhtumit, kus miiniväljal toimunud plahvatuses hukkus korraga mitu meest.

Kui võrrelda Saksa ja Vene miine, siis millised olid erinevused?
Näiteks Vene jalaväemiinid olid puust korpusega. Kõlab uskumatult, aga tõsi.
Purustusjõud oli neil väiksem kui Saksa omadel. Saksa miinid olid kapitaalsemad ja metallkorpusega. Loomulikult oli ka nende hävitustöö suurem.

Kuidas mõjus selline päevast päeva surmaga silmitsi seismine meeste meeleolule?
Otsasaamise võimalus oli nii suur, et kunagi ei teadnud, kas õhtul elusana miiniväljalt tagasi jõuad.
Aga inimene kohaneb kõigega. Ka surmaga silmitsi seismisega harjub ära. Muidugi on sapööri puhul tähtis külm närv ja ettevaatlik ning läbimõeldud tegutsemine.
Kui oleks aga hakanud piinliku täpsusega kõiki ohutustehnika nõudeid täitma, siis poleks saanud seda tööd teha.

Milline on kõige enam mällu sööbinud pilt nendest aastatest, mis veetsite miiniväljadel?
Kaks tühja kirstu, mis toodi miinivälja äärde, kui läksime seda demineerima.
Ilmselt said ohvitserid siiski aru, kuivõrd traumeeriv on selline vaatepilt oma igapäevatööd tegevale sapöörile.
Ja mõne aja pärast koristati kirstud meie silmapiirilt.