Poes toidukraami järel käies jääb peaaegu iga päev silma mõni pahur pensionär, kes kõiki ja kõike kirub ning õnnetult oma viimaseid sente näpu vahel veeretab. Ei ole lihtne meie pensionäride elu, sellele ma vastu ei vaidle. Võiks märksa rõõmsam see vanadus olla.
18 aastat tagasi, suvel 1993, sõitsime autoga mööda Euroopat ja peatusime Prantsusmaal Vahemere ääres Perpignani linnas kämpingus. Meie platsi kõrvale veeres võimsalt mörisev Harley Davidson, mille nahkkostüümis sõitja tõstis kiivrivisiiri ja päris viisakalt, kas tohib meie kõrvale oma telgi üles lüüa. Loomulikult ei olnud meil selle vastu midagi.
Kuju tõusis sadulast ja võttis kiivri peast ning paljastusid pikad hallid lokkis juuksed. “Sõbranna jõuab oma tsikliga kohe järele,” lausus naine. Hiljem juttu tehes selgus, et pikalokiline oli 72aastane ja sõbranna 78aastane, tulid nad aga Hollandist, sõitsid kolm päeva ja ööbisid telgiga kämpingutes.
Kangesti tahaks, et tüüpiline Eesti pensionär oleks samasugune nagu need kaks Hollandi prouat.