Galerii: paremerakondade esindajad pidasid Sondas ajaloofestivali

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sondas kõneldi Eesti poliitika minevikust, olevikust ja tulevikust.

FOTO: Meelis Meilbaum

Eesti Kristlik-Demokraatliku Erakonna asutamise 30. aastapäeva puhul kogunesid täna Sonda kõrtsi koplisse riigi paremerakondade esindajad, et pidada ajaloofestivali.

1988. aastal aset leidnud poliitilisi sündmusi ja liikumisi analüüsisid ning aitasid lahti mõtestada teiste hulgas Jaanus Betlem, Ivo Rull, Jüri Adams ja Mart Nutt.

Sellest, mis on saanud kolmekümne aasta tagustest ideedest, ideaalidest ja inimestest praeguseks, kõneles Tartu ülikooli lektor politoloog Rein Toomla.

Et umbes sadakonna osavõtjaga kokkusaamise viimase osana kavas välja kuulutatud paremerakondade liidrite aruteluringist jäid eri põhjustel eemale nii reformierakonna aseesimees Urmas Paet kui ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juht Mart Helme, aitas Toomla võõrustajad kitsikusest välja ja ütles sõna sekka.

Vestlusringi kolm ülejäänud osalist olid Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, vabaerakonna esimees Andres Herkel ning teise klaverina põõsas Rein Toomla kõrval Isamaa liige ja kunagine partei esimees Toivo Jürgenson.

"Mis on Eesti poliitikas kolmekümne aasta jooksul muutunud?" küsis arutelu juhtinud meediategelane Ain Saarna, meenutades, et mõistetavalt ei olnud taasiseseisvunud Eesti algusaegadel Eestis elukutselisi poliitikuid. Praegu pürgib aga poliitikasse järjest noori, kes tema sõnul pole näinud midagi muud peale flaierite ega pannkookide küpsetamise.

"Kas nad on professionaalsed poliitikud? Te olete nad valmis küpsetanud. Kuidas edasi?" püüdis Saarna kohe teemaarenduse hoogsalt käima lükata.

Toivo Jürgenson tõdes, et kui näiteks riigikogu esimese koosseisu moodustasid valdavalt eri elualade tõelised liidrid, siis täna sellised inimesed paraku enam poliitikasse ei pürgi. "Vaatan seda kasvõi enda laste pealt, kes on lõpetanud ülikooli. Kui omal ajal tulid ülikooli lõpetanud noored riburadapidi poliitikasse, siis täna nad ei tule," kõneles Jürgenson.

Positiivse poole pealt tõi ta samas välja, et nii kaua kui ettevõtluses ja samamoodi poliitikas valitseb konkurents, ei ole häda midagi. "Aga kui hommikul raadiost kuulete, et kodanikud, meil pole ühtegi probleemi, ja kõik on omavahel kokku leppinud, vaat siis on kuri karjas. Nii et küüniliselt öeldes: kakelge omavahel," lisas paar aastakümmet tagasi majandus- ning teede- ja sideministrina töötanud Jürgenson.

Andres Herkel tõi välja, et Eestis on parlament minetanud olulisel määral oma rolli. "Esiteks on kogu ekspertiisi tase liikunud ära ministeeriumidesse. Ministeeriumid on muutunud tugevaks ja poliitilised ministrid on üsna nõrgad ametkonna ees. Teine võimukese, mis on kujunenud, on suured erakonnad kõigi oma toiduahelate ja huvidega, hoides ametis võimalikult palju inimesi nii ministeeriumide, parlamendi ümber kui ka omavalitsustes," rääkis vabaerakonna esimees. "Sellist loovust, iseseisvust ja ka parlamendiliikme sõltumatust, nagu oli 1990. aastatel, kus sõna otseses mõttes seaduseelnõusid ka tegelikult dikteeriti ja kirjutati riigikogus, seda ei ole. Sellest on mul tõtt-öelda päris kahju."

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder märkis, et kogu interneti areng tänu tehnoloogia arengule ja võimalustele on ümber kujundanud nii poliitika, inimeste suhtlemise kui ka meedia ja ajakirjanduse. "Võib öelda, et tänu sotsiaalmeedia olemasolule on ju lausa demokraatia laulupidu. Igaüks võib igal hetkel ükskõik mida kõikide kohta öelda. See tõepoolest nii on. Tõeline sõna- ja kirjavabadus," rääkis ta.

"Ma arvan, et see on natuke devalveerinud nii meie poliitikat kui ka meediat ja ajakirjandust. Selline heas mõttes ajakirjandusosa on kannatanud, sest on toimunud sama protsess, mis poliitikas: kui keegi reegleid rikub, siis sellel on eelis, ja kui tahad konkurentsis püsida, siis laskud samale tasemele," kõneles Seeder. "Selline heas mõttes kontrollitud elitaarne ajakirjandus on pidanud laskuma sotsiaalmeedia tasemele ja see on loonud sellise avaliku elu ja muu hulgas ka poliitika devalveerumise. Poliitikud on muutunud põhjendatult, aga ka põhjendamatult süljetopsideks. See on kindlasti üks väga oluline põhjus, miks väga paljud inimesed poliitikasse tulla ei taha."

Tagasi üles