Nullpunkti etüüdidraama

Hetk “Nullpunkti” proovist. Noored näitlejad mõtlevad Jaanika Juhansoni kuulates, kuidas ja miks toimivad isikud, keda nad kehastavad.

FOTO: Meelis Meilbaum

Üks poiss seisab rõdu äärel. Valgust on napilt, muusika pingutab pinevust, (sise)monoloog kerib ja kerib ...
Ja siis ta kukub/hüppab.


Loo lõpp on niisiis traagiline, on Margus Karu, Jaanika Juhansoni ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengite “Nullpunktis” algusest selge.
Lava läheb valgeks ja lavakooli tudengid, kenad ja meeldivad noored inimesed, hakkavad jutustama, kes nad on ja keda mängivad. Tore teada, aga tempo läheb maha, alguse terav rütm hajub ega taastugi etüüdliku ja trikitava esimese vaatuse jooksul. (Sama fenomen meenub Hendrik Toompere lavastatud “Tormist”.) Lavastus toimibki põhiosas etüüdidraamana, kus tervikepisoodid mõtte- ja võttelõnga pidi kokku seotud.


Kristian Põldma (peategelane Johannes Tamm) ja Vallo Kirsi (vanem vend või pigem peategelase tõe-mina) dialoog kannab, trupi liikmete arvukates rollivahetustes joonistuvad välja karakterid ning tudengite siirast mänguindu on ilus vaadata.
Tudengiseisuse selja taha jätnud näitlejatest ehk noortest “vanematest kolleegidest” mängib Rauno Kaibiainen isa ning ka direktori ja rootsi keele õpetaja ilmetult karakteerseteks tüüpideks, sellisteks hästi hallikalt elulisteks.
Kui kellelgi on antud selles loos särada, siis on see Silja Miks, kes on võrdselt võrratu viies eripalgelises rollis slaavilikust positiiv-temperamentsest klassijuhatajast enesessepöördunud ja raevupurskelise skisofreenik-joodikust emani.


Nagu varasemates lavastustes “12 tooli”, “Kui Harry kohtas Sallyt”, kasutab Jaanika Juhanson mängupaigana põhiliselt eeslava, eraldades lavasügavuse seekord efektsete sõnu lausungiteks keerutavate täheklotsidega. Klotsidest koosneva mänguruumi stseenitine ümberkujundamine käib tudengitest näitlejatel küll käbedalt ja osavalt, ometi aeglustavalt, mõjudes aja mahavõtmisena etüüdide vahel. Sama funktsiooni täidab peaaegu kohustusliku elemendina mõjuv video, mis on muidugi vaieldamatult kujundlik.
Eriti annab see tunda esimeses vaatuses, teine kuidas-oleks-võinud-olla vaatus sünnib hoopis teiserütmilisena ning seda hoiab koos muusika. Kontrast vaatuste vahel on huvitav. Kui esimene vaatus on kantud enesekehtestamiste rabedast raevust, siis teist täidab teravalt nukratooniline valusolek.


Ei ole kerge olla noor, ei ole kerge otsida ja kaotada ennast, sõprust, eesmärke, unistusi. On lihtne mängida ennast ummikseisu, sasipuntrasse, vastu seina, rõduäärele ehk nullpunkti, millest üle näib nooruslikus maksimalismis aitavat vaid mitte-elu ehk surm. “Sündida maailma on nii lihtne. Sündimisest lihtsam veel on surm.” Jessenin, eks. Annaks taevas, et selle tõdemuseni ei jõutaks teismeliseeas.


Noor publik aplodeeris noorele näiteseltskonnale püsti seistes. Emade-isade põlvkonna esindajal jäid tunded ebamääraseks ja õhku lavastuslikke küsimärke. Aga mõlemad tundsid ilmselt südamepõhjas, et “Nullpunktist” oli mõndagi eluõpetlikku ja hingeabilist kõrva taha panna. Ja tõttasid koju Facebookist päriskava ja noorte lavaväliseid mõtteid otsima.


PS
“Taas üks Johannese passioon Rakvere teatris,” märkis tegelaste eakaaslasest teatrivaatleja Priit Põldma.
Tõepoolest.
Johannesed ja passioonid ajast, vanusest ja riigikorrast ei küsi.

Teater

• Margus Karu “Nullpunkt”.
• Lavastaja Jaanika Juhanson.
• Mängivad Silja Miks, Rauno Kaibiai­nen ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lennu üliõpilased Maaja Hallik, Saara Kadak, Katrin Kalma, Vallo Kirs, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees ja Imre Õunapuu.

Tagasi üles