Persoon: Mees peitli ja puhkpilliga, õpilastest ja orkestrimängust rääkimata

Puhkpilliõpetaja Edvin Lips ütleb, et kõigist ta õpilastest ei saa professionaalseid muusikuid, kuid suur asi on seegi, kui leitakse meeldiv seltskond, kellega koos muusikat teha.

FOTO: Arvet Mägi

Aasta õpetajaks huvikoolide valdkonnas valitud Edvin Lips oskab elama panna rohkem puhkpille kui enamikul inimestest pillinimetusi ilmselt esimese hooga meeldegi tuleks.

Edvin Lipsu näevad kolleegid, kes ta aasta õpetaja konkursile esitasid, õpetajana, kes läheneb kõigile individuaalselt, arvestab laste muusikalisi võimeid ja iseloomuomadusi. “Ta suudab oma õppurites esile tuua nende parimad muusikalised võimed, emotsionaalsuse ja interpretatsioonialased nüansid,” kirjutavad nad.

Talle endale tuli tiitel üllatusena. Natuke kahtlusi tekitas, kui Kadrina muusikakoolis tema kohta kevadel igasuguseid andmeid teada taheti. “Ei ole sellega veel harjunud, aga eks ta ole ikka päris suur asi, kuna huvikoolide õpetajaid on Lääne-Virumaal ju kenake hulk. Tublisid õpetajaid on palju, küllap jääb nende äramärkimine eelkõige just esiletõstjate aktiivsuse taha,” on õpetaja Edvin tagasihoidlik.

Edvin Lips on tuttav koguni kolme kooli õpilastele ja tundide andmiseks tuleb tal sõita ühest maakonna servast teise. “Nädal on ikka üsna tihe,” nendib mees, kes kahel päeval õpetab Kadrinas, kahel päeval Kundas ja Rakveres. Esmaspäeviti tuleb koguni kahes koolis käia. Kui vaja, võib Edvin Lips kõlada lasta plokkflöödil, flöödil, saksofonil, fagotil ja klarnetil, oboel ja trompetil – just neid pille ta huvilistele õpetab.

“Tegelikult mulle meeldib, et kõik tunnid ei möödu ühe pilliga.” Ise hakkas ta kümneaastaselt õppima pika väärika ajalooga instrumenti metsasarve – sugugi mitte lihtsalt puhkpilli. Esimeseks pilliga tutvustajaks oli isa, kes samuti metsasarve mängis.

“Kuigi metsasarv ei ole kerge, sama võttega võib palju erineva kõrgusega helisid tekitada, võib väga puusse panna,” meenutab ta. “Metsasarve mängin ma siiamaani, Rakvere Linnaorkestris ja Virumaa Kammerorkestris. Orkestris mängides on hea tunne anda oma panus, et lugu hästi kõlaks,” räägib ta. Talle olekski kõige südamelähedasem õpetada metsasarve.

“Pikaajalist metsasarveõpilast mul polegi olnud. Üks neiu alustas, aga leidis, et on liiga suur ja raske pill,” ohkab ta. Nii, kuidas vajadus oli, käis ta koolitustel, et omandada erinevate pillide õpetamiseks vajalikke oskusi. “Väikestes koolides ei saa niimoodi, et iga pilli jaoks on oma erialaspetsialist.”

Täienduskoolituse raames õppis ta muusikaakadeemias saksofonimängu ja õpetajaametit. Mitte paberi pärast, ikka õpilaste pärast, kes tahavad pillimänguga tegeleda. Sel aastal sai Rakvere muusikakool ka esimese oboeõpilase.

“Oboemäng on füüsiliselt üksjagu raske, sinna kulub vähem õhku, nii jääb seda üle. Mõni ütleb, et läheb näost punaseks, ja ei taha seda pilli mängida. Hiljem seda iluviga enam ei esine,” räägib ta naerdes. Kadrinas on üks neiu jõudnud oboeõpingutel viiendasse klassi, üks pisike piiga alustas kevadel. Ka Kauri koolis õpetas ta mõne aasta eest seda imeilusa kõlaga keerulist pilli.

Toonane õpilane Ingely Laiv läks muusikakeskkooli oboed edasi õppima, temast on saanud juba tunnustatud noor muusik. Sageli on lapse ja lapsevanema esimeseks valikuks ikka kas klaver või viiul. Puu- või vaskpuhkpillideni sageli ei jõutagi. Flööti tuntakse ja saksofoni veel ka, ülejäänud puhkpillid on üsna tundmatud. Klaveriga võrreldes võtab puhkpilli taltsutamine pisikesel lapsel algul ehk pisut rohkem aega, kuid harjutamine teeb meistriks. Hilja aga pole kunagi. Õpetaja meenutab üht noormeest, kes tuli saksofoni õppima alles üheksandas klassis ja varem ei teadnud nootidest midagi.

“Aga tema tahtis mängida. Eks me siis nägime kurja vaeva. Aga kui ta oli kaks aastat õppinud, tuli ta Kunda saksofoni suvekooli. Sealt ta sai sellise stiimuli, et sügiseks sai ta heliredelitega sõrmed jooksma. Neli aastat õppis – ja läks Georg Otsa muusikakooli. Alustas küll hilja, aga jõudis kaugele,” kõneleb ta.

Edvin Lips on tegutsenud koolitajana Kunda saksofoni suvekoolis 2002. ja talvekoolis 2009. aastast, Rakvere saksofonipäevadel alates 2004. aastast. “Need on lastele väga toredad ja meelepärased ettevõtmised, annavad motivatsiooni ja teevad muusikaga suureks sõbraks.

” Õpilased ei tule tundi alati hea tujuga, vahel on väsinud ja mõnikord lihtsalt ei viitsi. “Vahel on ka selliseid, kes käivad ainult tunnist tundi ja kodus veavad seanahka. Eks selliseid perioode esine lastel ikka, tulevad teised huvid, aga kuidagi on ikka leitud viis, kuidas edasi minna.”

Lips ise oli omal ajal, mil ta õppis Rakveres muusikakoolis, enda sõnutsi päris usin õpilane. “Lapsepõlves olin ma palju haige, aga muusikakooli tahtsin ma minna rohkem kui tavakooli. Kui kopsupõletik hakkas juba üle minema, siis muusikakooli läksin ikka varem tagasi, siis, kui kooli veel ei lubatud,” meenutab ta.

“Tahtsin lihtsalt pilli mängida. Ja kui mõned omal ajal kirusid solfedžot, siis mulle ei olnud see raske. Kui muusikaline kuulmine ja mälu on hea, siis ei ole sellega probleeme.” Toona polnud sugugi selge, et ta muusikaga ka oma tuleviku seob. Pärast kaheksandat klassi kolis ta vanematega Tartusse ja toona, suunamiste ajal, saadeti paberid juba teise kooli, nii et elu tundus tüürivat hoopistükkis puutöö poole. Mõned päevad jõudis Lips tisleriõpilaste ridades olla, kuid siis läks Elleri kooli muusikat õppima. “Ja nii see jäi,” ütleb ta.

Puutöö meeldib talle aga senini ning oma kodus toimetades ei jää ta millegagi jänni. Edvin Lipsu esimene töökoht pani ta õpipoisi rolli: selgeks tuli teha, kuidas oreleid, pillide kuningaid, uuele elule aidata. Kriisa orelirestaureerimise töökojas Rakveres töötas ta umbes kümme aastat ja ütleb, et see oli väga põnev aeg.

“Orelis on ikka väga palju vidinaid,” muheleb ta. Üks põnevamaid oreleid oli tema meelest Tartu muusikakooli orel, millest vana jäi vähe alles, sest olukord oli väga nigel. Teine põnevamaid oli Ukrainasse tehtud pill.

“Seal sai üsna pikalt oldud, et orel üles panna,” meenutab ta. Edasi teenis ta leiba klaverihäälestajana, kuni 1995. aastal algas Kundas õpetajatöö. Seda, kas õpetajaamet on kergete või raskete killast, on tema sõnul keeruline öelda. “Kui asi ilusasti jookseb ning lapsed vanemate toel tööd teevad, ei ole keeruline. Päris puhkuseamet see kindlasti ei ole,” muheleb ta.

Õpetada on toredam ikka siis, kui lapsed ise samuti pilli mängida tahavad. “Endal on ka rõõmu rohkem, kui näed, kuidas asi edeneb.” Lipsu sõnul on kangesti kena, kui õpilane otsustab oma tuleviku pilliga siduda. “Kui see on nende enda soov ja kindel tahtmine, siis on aastatepikkune vaev täiega asja ette läinud.”

Mõni laps on lugude osas väga valiv. “Repertuaari valik on keeruline. Mõni muidu üldse ei harjuta, aga kui satub lugu, mis meeldib, on see juba järgmiseks korraks ilusasti selgeks õpitud. Mõnele ei meeldi minoorsed lood, teise meelest on need just ilusad. Mõnele istub klassikaline, mõnele filmi- või popmuusika.”

Üldiselt meeldiks õpilastele rohkem üheskoos mängida. Puhkpillid sobivad koosmusitseerimiseks imehästi. Paljud Edvin Lipsu õpilased hakkasid mängima Aseri orkestris, ka pärast kooli lõpetamist mängivad nad seal rõõmuga edasi.

“Aseri orkester on ikka väga tasemel. Umbes kümmekond endist ja praegust õpilast lööb seal kaasa, mõni isegi Kadrinast,” on tema sõnul oma õpilasi laval nähes hea tunne.

Mida annab muusika õppimine noorele arenevale inimesele?  “Üks asi, mis kindlasti kasuks tuleb, on oskus oma aega planeerida ning meeldivalt sisustada. Ja ma loodan, et muusikaarmastus jääb alles ning kontserte külastatakse ka pärast muusikaõpingute lõppu. Kõigist ei saa professionaalseid muusikuid, seegi on suur asi, kui leitakse meeldiv seltskond, kellega koos muusikat teha,” arvab õpetaja Edvin Lips.

Aime Lips, abikaasa ja Edvini õpilaste kontsertmeister:

Meile sobib koos töötamine. Ta teeb lastega head tööd. Mina aitan noodid muusikaks kujundada. Edvin on väga hea õpetaja – seda ütlen ma täiesti erapooletult. Ta on rahulik ja saab lastega hästi sina peale. Tal ei käi emotsioonid kunagi üle pea, ta on rahulik ja heatahtlik. Mõnele loodrile ütleb tõsise sõna – see ongi Edvini kuri-olemine.

Ta oleks ka puusepana kindlasti väga osav olnud, aga õpilastega iga mees niimoodi töötada ei oska. Nii et muusika oli õige valik. Meie peres on neli last ja meie enda lastest kolm tahtsid miskipärast just viiulit õppida, kuigi viiul teeb enamasti alguses sea häält. Vanim ees, teine ja kolmas tema sabas. Neljas õppis flööti. Pärast muusikakooli lõpetamist siirdusid kaks sirge seljaga – vabatahtlikult – klaveriosakonda, üks flöödiõpetaja juurde. Oma lõbuks mängivad klaverit kõik lapsed. Pärast kolmes koolis tundide andmist kodus muusikat väga sageli enam teha ei jaksa. Kodus on meil teised tegemised, seitse koera, hobune, kaks kassi ja hiir.

Hiljuti juhtus Edviniga üks tore lugu. Väike tüdruk tuli koos oma sõbrannaga tundi, see tahtis ka näha, kuidas pillist hääl tuleb. Edvin lubas siis lahkelt tal endal järele proovida. Pärast sosistasid piigad omavahel ja tahtsid teada, kui vana õpetaja on. “Ikka üle 50 juba,” kostis Edvin. “Kuule, ega sa veel ära sure, sa oled nii hea õpetaja?” läksid tüdrukud seepeale ärevile.

Tagasi üles