Intervjuu: Dostojevski ja Sarnet portreteerivad ilusat inimest

Rainer Sarnet valis filmi “Idioot” võttepaigaks kiriku, sest kirik on ruum, kus inimesed salapärases hämaras valguses oma hingeasju ajavad. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Rainer Sarnet, kelle film “Idioot” jõuab esmaspäeval Rakvere publiku ette, usub, et inimesel oleks tark aeg-ajalt hinnata kaasaega ja ennast vanade tekstide valguses.

Rakveres jõuab peagi vaatajate ette teie film “Idioot”. Kas teosega kunagise kodukandi rahva ette tulemine on kuidagi teistmoodi kui tavaline filmiesitlus? Kui on teisiti, siis mille poolest?
Ehk on saalis mõni vana koolikaaslane või õpetaja. Või ema. Natuke koolipoisilik tunne. Aga ma ei tea ju, pole varem Rakveres midagi esitlenud, fantaseerin niisama.

Miks Dostojevski “Idioot”? Mis selles teoses ajendas ja inspireeris filmi looma?
Tahtsin teha midagi ilusat. Dostojevski rääkis palju ilust, ta tahtis luua “Idioodis” ilusa inimese portree. Ta kirjutas oma märkmetes, et miks ei võiks luua tegelast, kes on hea, lahke, vaimukas ja tark – ühesõnaga täiuslik. Ta kirjutaski sellise karakteri ja nimetas ta idioodiks. Tähtis pole, kas peategelane Mõškin on täiuslik või mitte, vaid Dostojevski soov oli avada silmad meeldivale. See oli ka mulle impulsiks ja väljakutseks.

Mille poolest on vürst Mõškin meie kaasaegne?
Tegelikult ta polegi meie kaasaegne. Ega tänapäev pole mingi üksik kauboi või hunt, ilma seosteta, mis eristub või vastandub vanale ajale. Dostojevskil oli Mõškinit kirjutades eeskujuks Kristus, kes polnud ju ka Dostojevski kaasaegne. Ei peaks vanu tekste vaatama ainult tänapäevase pilguga, vaid vastupidi, hindama tänapäeva ja ennast vanade tekstide valguses. Loomulikult ma lähtusin ka Ristost, kuidas tema Mõškini endale kohandab, mismoodi see vahetus ja siirus toimima hakkab.

Miks toimusid filmivõtted just kirikus, Narva Aleksandri kirikus?
Kirik on ruum, kus inimesed salapärases hämaras valguses oma hingeasju ajavad. Nii ka selles loos.  Andrus Kivirähk ütles kuskil, et Dostojevski tegelaste jaoks pole tähtis, kus nad elavad või mis riigis nad on, nemad tahavad kogu universumit tagurpidi pöörata.
Lugu ise on tegelikult kiredraama, armastuskolmnurk, kuhu Mõškin satub. Tema vahetu siirus läheb kõigile hinge. Kõik arvavad, et Mõškin just teda kõige paremini mõistab, näeb tema hinge. Teised omistavad Mõškinile rohkemgi, kui ta ise endast pidas. Mõškin on kui läbi ruumi libisev valguskiir, mis paneb igatsema.

Kuna me siin pole filmi veel näinud, aga Dostojevski nimi mõjub mõnele potentsiaalsele vaatajale ehk natuke hirmutavalt, siis iseloomustage natuke filmi – nii žanrit kui ka sihtgruppe. Ühesõnaga: missugune film ja kellele vaatamiseks sobilik?
See on armastusfilm. Lugu on lihtne ja ilus. Kenad kostüümid, head näitlejad. Dostojevski on ikka üks paremaid kirjanikke, kes olnud, nii et hirmutavat pole midagi.

Millest lähtusite peaosaliste valikul?
Et oleks parajal määral närviline ja parajal määral rahulik. Kui proovides mingi lahenduseni jõudsime, istus Risto ikka pead kinni hoides põrandal maas. Hea näitleja ei lahenda probleeme, vaid loob neid endale juurde. Katariina Undi (endine Lauk) puhul ei hakanud ma üldse proovivõtetega jändama. Et ta Nastasja Filippovnaks sobib ja selle hästi ära teeb, polnud kahtlustki. Rogožin (Tambet Tuisk) erineb raamatutegelasest vist kõige rohkem, ta pole nii uljas ja robustne, vaid pehmem, nagu Tambet ise ongi.
Kõiki tegelasi eestindasin, tegin neid rahulikumaks. Kui Dostojevskil olid remargid “karjub”, “nutab”, “väriseb”, siis filmis on nad kõik vaoshoitumad.

Kas kaasa teeb ka mõni Rakvere näitleja?
Ei tee, paraku, kuigi Rakvere teatris on Nastasja Filippovna ja Rogožin Lichtfeldti ja Saaremäe  näol täitsa olemas.

Missugune film on teil järgmisena plaanis?
Järgmine töö on teatris, F. C. Lorca “Lillede keel”.

Paar märksõna või soovitust “Idioodi” vaatajale.
Ilu päästab maailma.

KOHTUMINE

• Rainer Sarneti “Idioot” linastub Rakvere Teatrikinos 17. oktoobril kell 15.30 ja 18, kohtumine filmiloojaga kell 18 algaval seansil.