Mets mäletab ja ei taha olla nagu varemetes linn

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Urve Tinnuri

FOTO: Marianne Loorents

Tänavune suvi on rikas metsmaasikate ja -vaarikate poolest. Seisan keset päikesekullas kümblevat pärastlõunat põuaselt kahisevas rohus, plastämber käevangus, ja vaatan üle hirmsuure raielageda.

Kõikjal, kuhu silm ulatub, vedeleb oksarisu ja kõlbmatuks tunnistatud puutüvesid, mis otsekui purustatud luud turritavad metsatehnika tekitatud sügavates pinnasehaavades.

Lank näeb välja hingetuks tegevalt troostitu nagu varemetes linn, mille kallal on vägivalda tarvitanud õel, piiratud ja maailma peale vihane inimolend.

Tagasi üles