Suhted: Poolvend on pool venda

Foto: Elmo Riig / Sakala

• Virumaa Teataja avaldab paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tundu­da us­kumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbi­elamine.

Vennaarmust ning selle mehelikult vaospeetud õrnusest on palju kirjutatud ja räägitud. Nagu ka vennaarmu kadumisest või puudumisest. 48aastane Allen on kogenud selle ürgse tunde mitut tahku.

“Oma pärisisast ei tea ma rohkem, kui et ta oli arg mehike, kes minu tulevase ema rasedusest kuuldes verest välja lõi ja nelja tuule poole jalga laskis,” jutustab Allen. “Ema pole kunagi tahtnud temast rääkida, või kui, siis on ta seda teinud sügava põlgusega.” Allen oli kahene, kui tema noorkarjatalitajast ema abiellus sovhoosi peaagronoomi Rihoga, kes väikese Alleni adopteeris.
“Ega ma sellest ajast suurt midagi mäleta, ema sõnutsi hakkasin ma Rihot issiks kutsuma, ta olevat mind algul väga hoidnud, tassinud kukil, ostnud mulle kolmerattalise jalgratta ja kiikhobuse ning lugenud unejuttu,” saadab Allen oma varasele lapsepõlvele sooja naeratuse.
“Minu esimesed teadlikud mälestuspildid pärinevad aastaist, mil meie peres kasvas juba teinegi laps, minu väikevend.” Alleni arvates leidub elus asju, mida oleks parem mitte mäletada. Lihase poja sünd suutis Rihot põhjalikult muuta ning sellest hetkest alates jäid Alleni pärisosaks sage peks ning sõimusõnad “värdjas”, “käopoeg” ja “sohikutsikas”.

“Olukorrad, mil pidin taluma ülekohut ja ebaõiglust, said mu elu lahutamatuteks kaaslasteks,” jätkab Allen mõtterännakut minevikku. “Kaks seika on mulle eriti eredalt meelde jäänud. Olin siis viiene ja vend pisut alla kahe, kui meid oli üksi koju jäetud ning mulle kui suuremale antud korraldus pisi-Ülari järele vaadata. Teadagi ei kuulanud elavaloomuline põngerjas mu sõna, ta sikutas laualt maha lina ja koos sellega kristallvaasi. Tol ajal oli niisugune asi ju oi milline defitsiit! Mäletan, et ema üritas mind kaitsta, kuid Riho lükkas ta hoolimatult kõrvale ja hakkas mind püksirihmaga peksma, kuhu juhtus. Olin üle kere siniseid vorpe täis. Teisel korral juhtus Riho pealt nägema, kui ma võtsin Ülari käest ära tuletõrjeauto, mille olin saanud emalt kingituseks oma kuuendaks sünnipäevaks ja mis mulle hullupööra meeldis. Riho virutas mulle kõrvakiilu, mis paiskas mu vastu teravat kapinurka. Peahaavast tuli tohutult verd, mäletan ema kohkunud silmi ja tunnet, et suren nüüd kohe ära. Otsekui läbi udu meenuvad ka Riho sõnad: “Sihuke raisk tuleks maha lüüa! Va kadekops! Või tema tuleb minu poja käest mänguasju ära võtma!” Hiljem, traumapunktis, kus mulle tehti neli õmblust, valetas ta, et olin komistanud ja kukkunud.”
Allenil on tagantjärelegi heameel tõdeda, et ta ei tundnud väikevenna vastu vähimatki vimma. “See naljakas pätajalg oli mulle kallis. Iga kord, kui mind oli ülekohtuselt karistatud ja ma voodis teki all salaja nutsin, tuli Ülari, patsutas mind oma pehmete käekestega, palus, et äla nuta, venna, ja puhkes samuti pisaraisse. Tönnisime seal siis mõlemad.”

Aastate möödudes ja kiuslikku ikka jõudes sai Ülarile aga selgeks, et pole midagi lihtsamat kui ajada omaenda pahandused vanema venna kraesse. Isa oli talle ju oma eeskuju najal õpetanud, et Allen kui poolvend kujutab endast midagi alaväärset ja madalat. Mees uskus Ülari iga sõna, tehes seda tölbi jäärapäisusega isegi siis, kui ta lihase poja eksimust või pahatahtlikkust oma ihusilmaga pealt nägi. Allen ei salga, et nii, nagu ta tundis isa vastu, hakkas ta ajapikku tundma vennagi vastu armastusega segatud vihkamist, mis iga ebameeldiva läbielamisega süvenes. “Olin ju minagi siis õrnas ja haavatavas eas, vajasin tähelepanu ja mõistmist. Ka emaga puudus mul lähedus, sest olin pähe võtnud, et ta armastab Ülarit rohkem kui mind. Mõnikord tabasin end jubedalt mõttelt, et oleks parem, kui vend sureks, siis kuuluks kogu armastus mulle.”
Pööre saabus päeval, mil Ülari sai 15aastaseks. “Et inimese arusaamades midagi paika loksuks, sellele peab teinekord eelnema midagi traagilist,” arutleb Allen. Ülari, kellele isa oli valmis tooma kas või tähed taevast, soovis oma sünnipäeva tähistada pere suvilas, koos oma semudega. Ta kutsus mõned klassivennad-õed ja ka paar vanemat sõpra. Poeg andis isale pühaliku tõotuse, et alkoholi peol ei pruugita ja ruumid hoitakse korras. Kella ühe paiku öösel helistati rajoonikeskuse haiglast ja teatati, et Ülari sõber oli Jawaga purjuspäi teelt välja sõitnud ning et raskelt vigastada sai tagaistmel olnud kiivrita kaassõitja – Ülari.

“Lootused, mis meile anti, olid kasinad. Raskele peavigastusele, põrutusele ja vasaku randmeluu murrule lisaks oli vennal põrnarebend, millega kaasnes sisemine verejooks,” vaatab Allen kolme aastakümne tagusesse päeva. “Elu polnud tollal niisugune, nagu näidatakse seriaalis “Kiirabihaigla”. Meid ei lubatud Ülari juurde enne kui järgmise päeva õhtupoolikul, külastusajal. Ta lamas operatsioonijärgsete haigete palatis tilgutite all. Vaatasin teda ja tundsin korraga, kui tähtis see poiss minu jaoks on ja kui väga ma ei taha teda kaotada. Asetasin käe Ülari käele, panemata tähele, et pisarad jooksid üle mu näo, ning leidsin venna silmadest midagi, mis eksimatult oli andekspalumise moodi. Sosistasin, et pea vastu, vennas, ja isa Riho, kes seisis mu kõrval, heitis mu poole kummalise pilgu. Ta jättis isegi pillamata oma tavapärase repliigi, et poolvend on pool venda.”
Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, elavad Ülari ja Allen ühes linnas. Neil mõlemal on pere, korralik töökoht, leib laual ja katus pea kohal. Alleni ainus tütar on pesast juba välja lennanud ning valmistub peatselt emaks saama, Ülari poeg ja tütar nühivad alles usinasti koolipinki. “Oleme vennaga väga lähedased, räägime teineteisega kõigest – töö- ja pereprobleemidest, majanduslikest muredest ja inimsuhetest, käime perekonniti puhkamas, tähistame üheskoos sünnipäevi ja jõule,” annab Allen ülevaate hetkeolukorrast. “Isa Riho võitleb eesnäärmevähiga, ta on muutunud leebeks ja alandlikuks, ning ehkki ta pole minult oma ülekohtuse käitumise pärast andeks palunud, näib ta olnut häbenevat. Nägi ta ju tol õnnetuse ööl, et tema jumaldatud poeg polnudki nii süütuke, vaid astus üle käskudest ja keeldudest, tehes kõigile ränka südamevalu.”
Allen on õnnelik, et lapsepõlves läbielatu ei kasvatanud temast allasurutud ja kibestunud inimest ning et tal on võimalik kogeda maise elu üht siiramat tunnet – vennaarmu.