Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Esimene olümpiamängudel võistelnud eestlane oli virumaalane

Eesti esimese tõelise olümpiasangari Martin Kleini mälestussammas seisab Viljandi spordihoone ees. FOTO: Internet

Ees seisab järjekordne olümpiaaasta. Sellega seoses on huvitav meelde tuletada meie sportlaste seniseid esinemisi olümpiamängudel. Järgnevalt alustan perioodiga 1940. aastani, mis väärib tõepoolest põhjalikumat käsitlemist.

Virumaa Teataja lugejaile on võib-olla uudiseks fakt, et esimese eestlasena võistles olümpial (1908. a Londonis) Virumaal sündinud ja tollal Peterburis harjutanud P. Lind, kes Venemaa võistkonnas saavutas maratonijooksus 9. koha ajaga 3:26.28,8.

Järgmistele olümpiamängudele Stockholmi võeti kaasa juba 11 eestlast. Nendest läks eesti spordiajalukku maadleja Martin Klein, kes tõi koju hõbemedali. Tema ja soomlase A. Asikaise poolfinaalmatš on siiani jäänud maadlusajaloo pikimaks kohtumiseks. See kestis 11 tundi ja 40 minutit ning katkestati kohtunike poolt, kes kuulutasid võitjaks eestlase. Järgmisele päevale määratud finaalkohtumine rootslase Claes Johanssoniga jäi ära, sest Klein ei suutnud võistlemist jätkata. Seetõttu pidi ta leppima hõbemedaliga.

Peale tema osalesid maadlejaist veel O. Kaplur (audiplom), G. Bauman, A. Kippasto ja A. Kipper. Edukalt esines sõudja Mart Kuusik, kes ühepaadis jagas 3.-4. kohta. Rahvusvahelise Sõudeliidu väljaannetes esitatakse ta pronksmedali saajana.

Jahilaskmises pronksmedali pälvinud Harry Blau eesti päritolus kaheldakse, kuid sõjaeelses Eesti Spordilehes kirjutati, et ta elas XX sajandi algul Nar­vas. Seega jälle virumaalane.

Kergejõustiklasi esines Stockholmis neli, kuid neil polnud edu. Ainsana läks võistlus korda teivashüppajal J. Martinil, kes ületas tolle aja kohta korraliku kõrguse – 3.30. Käija E. Herman võeti rajalt maha, teine käija K. Lukk katkestas. E. Reiman jäi maratonijooksus viimaseks ja sai lohutuseks välja pandud karika. Moodsas viievõistluses esindas Venemaad O. Vilkman, jäädes 15ndaks.

Antwerpeni olümpial 1920 osales Eesti juba iseseisva riigina. Sinna saadeti 14 sportlast ja nii väikese riigi kohta esineti edukalt. Kangelaseks tõusis tõst­ja Alfred Neuland, kes tuli esimese eestlasena olümpiavõitjaks. Mees läks alatiseks tõstespordi ajalukku sellega, et kasutas esimesena rebimises kükk­stiili, mis kohe muutus ainuvalitsejaks. Teise tõstjana võitis me­dali (hõbedase) Alfred Schmidt. Ainsana jäi meie tõstjaist medalita Karl Kõiv, kes kaks aastat hiljem tuli Tallinnas maailmameistriks.

Kõiki üllatas maratonijooksja Jüri Lossmann. Ta kaotas finišis napilt Soome suurjooksjale Hannes Kolehmaisele, läbides 42 750 m pikkuse distantsi ajaga 2:32.48,6. See tulemus ületati alles 36 aastat hiljem, kusjuures 1956. aastal oli distants 555 m lühem. Uue rekord­aja kirjutas oma nimele 30aastane Viktor Puusepp, kes võistles Rakvere Kalevi nimel. Mees oli aastail 1941-1951 küüditatuna Siberis ning sai tõsiselt treenima hakata alles pärast kodumaale tagasitulekut, teenides leiba transporditöölisena.

Kergejõustiklased olid Ant­werpenis üldse palju edukamad kui Stockholmis. Peale Lossmanni väärinuks medalit ka odaviskaja Aleksander Klum­berg-Kolmpere, kelle medaliväärilist viset soomlastest kohtunikud arvesse ei võtnud. Nooruk jäeti viiendaks, kõik medalid riputati soomlaste kaela.

Klumbergil ei vedanud ka kümnevõistluses, kus ta püstitas vahetult enne olümpiat uue maailma tipptulemuse (maailmarekordeid siis veel ametlikult ei kinnitatud). Jalavigastuse tõttu pidi ta kümnevõistluse katkestama. Väga tubli oli Harald Tam­mer, kes jõudis kuulitõukes finaali, kus jäi kuuendaks. Ülejäänud mehed eelvõistlustelt edasi ei pääsenud.

Maadlejaid sõitis Ant­wer­peni neli, kuid medalini neist keegi ei küündinud. Riikide arvestuses saavutatud 14. koht oli sama, mis meile kõige edukamal Berliini olümpial. Seega suutsime tollal sporditaseme tõusuga maailmas teiste riikidega sammu pidada.

Pariisi olümpiale lähetati  ju­ba 44 sportlast. Võrreldes eelmiste mängudega medalite arv kahekordistus, tõustes kuuele. Kuldmedali võitis ainsana maad­leja Eduard Püt­sep, samal spordialal sai pronksi Roman Stein­berg. Tõstjad tõid koju kolm medalit: Alfred Neuland hõbedase ning Harald Tammer ja Jaan Kikas pronksi. E. Kõiv, E. Vanaaseme, G. Ernesaks ja K. Raag platseerusid küllalt headele kohtadele, jäädes 5.-8. Ebaõnnestus vaid valitseva maailmameistri S. Hallapi esinemine, kes jäi lõpuks üheksandaks.

Kergejõustikus võitis lõpuks ometi medali Aleksander Kolmpere, kes tuli kümnevõistluses kolmandaks. 1922. aastal sai ta oma nimele selle ala esimese maailmarekordi.

Poksija A. Palm kaotas 1. ringis argentiinlasele Mendezile, kes hiljem tuli teiseks. Prantsusmaa pealinna saadeti ka Eesti jalgpallimeeskond, kes jäi esime­ses kohtumises 0:1 alla USA-le. Kergejõustiklastest võis peale Kolmpere rahule jääda vaid Jüri Lossmann, kes rajal kerge päi­kesepiste saanuna lõpetas maratonidistantsi kümnendana.

Pärast Pariisi mänge taandus meie edukas tõstjate põlvkond. Amsterdami olümpiamängudel tuli medalile vaid noor raskekaallane Arno Luhaäär, kes teenis hõbeda. Lausa va­pustava eduga esinesid maadlejad, kellest Voldemar Väli ja Osvald Käpp tulid olümpiavõitjaks ning Albert Kusnets sai pronksi.

Kergejõustiklastest oli edukaim Johann Meimer 8. kohaga odaviskes. Heasse rahvusvahelisse klassi kuulumist kinnita­sid kettaheitja G. Kalkun (10.) ning kuulitõukaja N. Feldmann (12.). Viienda medali said purjetajad, kes N. Vekšini juhtimisel võitsid 6MR klassis pronksi.

Los Angelese olümpiale aastal 1932 eestlasi ei saadetud. Eestit esindasid vaid USAs elanud O. Käpp ja käija A. Maasik. Viimane tuli 50 km distantsil kümnendaks (rohkem osavõtjaid polnud).

1936. aastal Berliinis saadi seni ületamata medalisaak – tervelt seitse. Neist viis võideti uueks paraadalaks kujunenud maadluses, üks tõstmises ja üks üllatuslikult poksis.

Rahvuskangelaseks tõusis raskekaalumees Kristjan Palusalu, kes võitis kulla klassikalises ja ka vabamaadluses, millise saavutusega jääb ta alatiseks maadlusspordi ajalukku. Ago Neo oli sunnitud leppima hõbeda ja pronksiga, kusjuures mõlemas maadlusviisis jätsid kohtunikud ta ebaõiglaselt ühe astme võrra kõrgemast medalist ilma. Veel suuremat ülekohut tehti lõpuks kolmandaks jäetud Voldemar Välile, kes asjatundjate ja ajakirjanike hinnangul pidanuks saama kuldmedali. Napilt jäi medalist puudu Edgar Puusepal (4.), heaks peeti ka Evald Siku 6. kohta.

Tõstmises lepiti samuti nagu Amsterdamis ühe medaliga (pronks) ja selle võitis jällegi Arno Luhaäär, kes kahe käega tõukamises püstitas 167,5 kilogrammiga uue maailmarekordi raskekaalus.

Ebaõnnestus kergejõustiklaste esinemine, kellest parimatena jäid kuulitõuke Euroopa meister Arnold Viiding ja noor vasaraheitja Koit Annamaa kaheksandaks. Praegu oleks see hea tulemus, kuid tookord hakkas Arnold Viiding pärast võistluse lõppu riidehoius nutma.

Haige käega võistelnud odaviskaja Gustav Sule ja 22aastane kõrgushüppaja Aksel Kuuse jäid mõlemad üheteistkümnendaks. Sprinter Ruudi Toomsalu, teivashüppaja E. Ärma ning keskmaamees R. Uba, spordireporter Toomas Uba isa, langesid juba eelvõistlustel välja. Eelvõistlustelt ei jõudnud ujumises kaugemale vennad Roolaiud ning aerutaja E. Korko.

Välja pandi korvpallimeeskond, kes esimeses kohtumises võitis Prantsusmaa 34:29, kusjuures prantslased tegid 19 viga meie meeste kolme vastu. See­järel saadi vastaseks tulevane olümpiavõitja USA, kellele jäädi alla 28:52 (teine poolaeg 21:26). Meie võistkond pääses lõppvõistlusele 12 parema hulka, kuid pidi tulemusega 22:39 alla vanduma Filipiinidele.

Kokku võitsid eestlased 1912.-1936. aastani 22 medalit – 6 kulda, 10 hõbedat ning 6 pronksi –, millest tervenisti 17 jäi maadlejate ning tõstjate arvele. Küllap oli enne Teist maailmasõda tähtsaks põhjuseks Eesti vabariigi mitmekülgne toetus spordile, mis peale Saksamaa, NSV Liidu ja Soome teistes riikides siis veel puudus.

Tagasi üles
Back