Inimesest kui asjast ajaloos

Küsimusi “Kaasavaratu” kaasaegse Venemaa ajaloo kohta jätkus avatud proovis mitmeks tunniks. Mõtteid vahetavad ajaloolane David Vseviov (vasakul) ja näitleja Toomas Suuman.

FOTO: Arvet Mägi

Kui Rakvere teatris valmiva Aleksandr Ostrovski “Kaasavaratu” truppi hakkasid vaevama ajalooküsimused, kutsus lavastaja Eili Neuhaus appi Venemaa ajaloo süvatundja David Vseviovi.


“Selles tükis ei ole inimesi ... eriti palju. Võib-olla üks on. Võib-olla pole ühtegi. Selles tükis on asjad. Selles tükis on tegelased – asjad. Kui me ei ole asjad, siis oleme asju muretsemas või asju hankimas või asjadele mõtlemas,” ütles David Vseviov rahvale avatud vestlusringi vormis toimunud proovis “Kaasavaratu” kohta.


Ajaloolane rääkis, et kogemus, et iga kahel jalal vastutulija on inimene, on vaevalt kahe sajandi pikkune. Enne seda võis ta olla mitteinimene ehk ori.
Veel Aleksander I ajal võis Venemaal inimesi müüa ilma maata, sestap oli tollastes ajalehekuulutustes tavaline, et müüa kapp ja Maša tuleb ka või hobuse ostja saab Ivani kaasa.
“Alles 1861, vahetult enne neid sündmusi, olid inimesed müüdavad. Mind on alati rabanud, kui olen lugenud Puškinit, Lermontovi – milline temaatika, milline arutelu, millised eetika valdkonda kuuluvad probleemid, ja samas kuskil alateadvuses: müüks paar tuhat talupoega maha, raha oleks vaja ... ” arutles ajaloolane.


Vseviovi sõnul on Aleksandr Ostrovskit mõjutanud Nikolai I aeg, kus valitsejale oli kord kõige olulisem ning ametnikud pisteti mundritesse, kui Euroopas toimusid mässud ning see kõik lõppes Krimmi sõjaga.
“See, mida te näete selles tükis, läheb Euroopa kontekstis juurtega 13. sajandisse ja veel varasemasse aega – see on maailm, kus inimeste positsioon on paigas sünnijärgselt. Selle pildi lööb segi 100aastane sõda. Süsteemi hakkavad tekkima praod, sest mängu tuleb raha. Üks on hierarhia vastavalt tiitlitele, teine vastavalt rahale,” rääkis Vseviov.
Peterburi ja Moskva olid muutunud Euroopa mõistes provintsiks ning Venemaal hakkasid tekkima skandaalid sellest, et aadlikud abiellusid pööraselt rikaste kaupmeeste tütardega; hakkas tekkima lõhe ideaalse maailma ehk vürstide ja krahvide ja tegeliku ehk tööstusliku maailma rahapatakate vahel.


Inimkonnale uudses situatsioonis, kus asju on rohkem, kui neid vaja läheb, kus täituvad mütoloogilised unistused lendamisest, aja peatamisest (fotograafia), nähtamatu nägemisest (röntgen) ja kõne kaugele levimisest, oldi veendunud, et sõjad on jäänud igavesti minevikku, sest sõdida pole enam mõtet – asju on ju nii palju. “See muudab õhustiku närviliseks. Inimesed ei saa enam aru, mis on ja mis ei ole väärtused,” märkis Vseviov.
Romanovite õukond oli Euroopa hiilgavaim. Ent aadel oli laostunud ja mõisad panditud. Pealegi oli Vene aadel põhiliselt teenistusaadel, kellele antud mõis võidi ka ära võtta. Talupoja jaoks ei muutnud pärisorjuse lõpp aastal 1861 suurt midagi, sest ta vabastati ilma maata. “Ärkab hommikul: vaba! Aga süüa tahaks ... Läks sellesama aadliku juurde tööle. See süsteem ei toiminud. Seda üritas muuta Stolõpin,” rääkis ajaloolane.
Ajastu võtmetegelaseks oli Vseviovi sõnul ametnik. Väike mutrike, kellest sõltus, kas kellegi palve liikus masinavärgis edasi või mitte, vajas määrimist. Selliseid, nagu Karandõšev selles tükis, oli hästi palju. “Ametnik oli printer. Pabereid oli vaja kirjutada tohutu palju. See, et ta mängib, et tal on raha, need on luulud, ametnik oli väga alla keskmise sissetulekuga inimene,” kõneles Vseviov.
Kui Ostrovski ütleb ühe tegelase kohta, et see on euroopalikult riides, siis see puudutab Vene ajaloos tänini kestvat teemat, kas Venemaa kuulub läände või itta, ning 19. sajandi rõivastusest oli näha, kumma mentaalsuse esindajaga oli tegemist.
 

Tagasi üles