Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/11/29/98766t1h5d40.jpg)
Vaata, tegelikult pole ju kunagi päris vaikne, isegi öösel mitte. Ka magav maja on täis vaikseid hääli: radiaator krõpsub, külmkapp hakkab vaikselt undama, trepid nagisevad. Kaugelt mööduv auto on hästi kuulda.
Siis paneb tähele helisid, mida päevamüras ei kuuleks kunagi. Selleks peab saama aeg teiseks, aeg peab saama täis, et kuulda muid vaikseid hääli ja tähele panna, mis salamahti sünnib.
Maailma müra on väga palju. Täielikku vaikust oled kogenud ehk ainult üksi olles, näiteks oma maamajas oled ehk hilisel tunnil jäänud kustuva kamina ette istuma.
Siis on hetk, kui on nii vaikne, et on kuulda küünla põlemist ja süte kustumist.
Füüsikud mõõdavad, et kõige vaiksem heli detsibellides on sosin või õrn tuulehoog, mis paneb lehed puul kergelt liikuma. Las ma sosistan nüüd sulle, just sulle kõrva sisse midagi!
Vaata, just nõnda, vaikselt ja tasahilju, sündis Jumalalaps siia maailma. Jumala Vaim on tuul, mis kõik liikuma paneb, kuid nüüd see pole mitte Tema karmi kõne torm, vaid just niisugune vaikne sosin.
Vaata, üle kogu ääretu pimeda maa laiub vaikus. Kuid see maa ei ole tühi ega paljas, seal elatakse. Ka öösel on mets täis tasaseid elu hääli.
Aga korraga jääb kõik vaikseks, nii et lehtki ei liigu. Ükski oks ei praksata. Kuu rändab pidulikult pilvede vahel, süttib ja kustub ja süttib taas, kuulmatult langeb üks täht. Tundub, nagu taevas annaks maale suud - see hetk!
Ja äkki hakkab selles pimeduses paistma üks valgustäpp. Kui meil oleks samad tiivad, mis inglitel - me lendaks selle poole niisama kiiresti.
Just kuuselatvade kohal sõuaks selle valgustera suunas, ja mets on jälle täis vaikseid helisid. Lehed kahisevad; uudishimulikult kikitatakse kõrvu. Meie aga lendame ja valgustäpp saab üha heledamaks ja suuremaks. Me jõuame kohale.
Ega seal midagi erilist polegi. Habemik mees oma naisega, vist rännakul peatunud, et ööd mööda saata.
Nad istuvad tihedalt teineteise kõrval. Mees sosistab midagi naisele, mida meie ei kuule. Kuid see polegi meie jaoks mõeldud, see on nende kahe omavaheline asi.
Naine naeratab kergelt. Aga valgus kumab nende ees sõimes magavast lapsukesest - soe, elav valgus. Kas tõesti siis see vastsündinud laps, kes pole veel täit tundigi vana, kannab ära maailma patu?
Arstid ütlevad, et lapsed kasvavad kõige paremini magades. Siis, kui on pime ja vaikne ja kui keegi ei näe. Muutus toimub rahuolekus, meist sõltumata.
Puhkamiseks ja jõu kogumiseks on ööaeg. Vaikuse aeg. Pole vaja karta vaikust. Tühjusest ja vaikusest on kogu see maailmgi loodud. Iga muusika algab vaikusega. See on hetk enne kontserdi algust, kus pillid on juba häälestatud ja dirigent on just tõstmas taktikeppi - vaikuse hetk.
Kohe algab maailma suur sümfoonia. Kuid hetk, mille juures meie oleme seisatanud, on uue maailma ja uue elu sümfoonia algus.
See hetk läheb mööda, hetkedest koosneb aeg ja elu - sinna ei saa keegi midagi parata, kuid iga öö läheb samuti mööda. Valgus on juba hakanud kumama ja selles valguses me näeme valgust.
See ongi, mis ma tahtsin sulle kõrva sisse sosistada. Las ma nüüd vaikin ja vaatan. Vaikime koos.