Looduslike pühapaikade raamatust loodetakse hiitele suuremat kaitset

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik.
Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Eesti põlisrahvas on oma tavadest lähtudes hiites ja teistes pühapaikades loodust kaitsnud tõenäoliselt sama kaua, kui inimene on meie maad asustanud. Nüüd on eesti keeles ilmunud ka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu juhend, millega kutsutakse kaitsma looduslike pühapaikade kultuurilisi ja vaimseid väärtusi igat liiki kaitsealadel.

Teisipäeval toimus Rakveres  teabepäev, kus tutvustati Eesti looduslikke pühapaiku, Virumaa pühapaikade omapärasid, samuti hiite, pühade puude, allikate, kivide ja teiste looduslike pühapaikade haldamise põhimõtteid. IUCNi (International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources – toim.) koostatud juhendi kohaselt käsitletakse looduslikke pühapaiku põlisrahvaste looduskaitsealadena, kus tuleb ajaloolisi tavasid järgides kaitsta koos nii keskkonda kui võimalusi vaimse pärandi avaldumiseks. Raamat annab ka infot, mis üldse on looduslikud pühapaigad.

Maavalla Koja vanem ja Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasik tõi teabepäeval välja, et Eesti on looduslike pühapaikade rohkuse ja nendega seotud vaimse pärandi poolest Euroopas ainulaadne. “Selleks, et looduslikke pühapaiku säilitada, peame teadma, kus need asuvad, milline on pühapaikade olukord ja et neid peab hoidma. Peame hakkama katkenud pärimuslikku sidet uuesti kokku siduma. Teatud mõttes ka taastama,” kõneles Ahto Kaasik teabepäeval.

Kaasiku sõnul on raamat “Looduslikud pühapaigad” heaks abimeheks nii nendele inimestele, kes neid paiku on nagunii väärtustanud ja kaitsnud, kui nendele, kes oma ametiülesannete täitmisel pühapaikadega kokku puutuvad – eelkõige keskkonnaameti, RKM, keskkonnainspektsiooni, keskkonnaministeeriumi, muinsuskaitseameti ja omavalitsuse ning maavalitsuse spetsialistidele.

Ahto Kaasik tõi välja, et paljud pühapaigad ja objektid ei asu riiklikus mõttes looduskaitsealadel, kuid needki vajavad säilitamist ja kaitset. “Tihti käitutakse valesti teadmatusest,” sõnas Kaasik. Ta tõi näiteks, et Lääne-Virumaa pühapaikadest on  avalikku tähelepanu pälvinud Ebavere hiiemägi, kus RMK tellimusel tasandati maastikukaitseala sihtkaitsevööndis buldooseriga hiiemäe tipp ning langetati puid. Kaasiku sõnul  on RMK  tunnistanud eksimust ja palunud maausuliste käest vabandust.

“Taasiseseisvunud Eesti seadused on suures osas laenatud Rootsist ja Saksamaalt. Looduslikud pühapaigad, nendega seotud tavad on nendes riikides ammu hääbunud. Nii ei kajasta ka meie seadused, milline olukord pühapaikadega tegelikult on,” rääkis Kaasik. Ometi on Kaasiku hinnangul hakatud looduslikke pühapaiku järjest rohkem väärtustama, seda nii riiklikul tasandil kui laiemalt.

Eesti ühed suuremad ja armastatumad pühapaigad on hiied. Neid on ajalooliselt kasutanud vähemalt ühe küla, aga mõnikord ka kihelkonna või suurema piirkonna rahvas. Hiitega on seotud rohkelt tavasid, uskumusi ja muud rahvapärimust. Ajalooliste andmete põhjal on Eestis teada ligikaudu 550 hiiepaika. Hiie pindala võib ulatuda 1-100 hektarini ning sellel alal võib leiduda mitmeid eriliselt tähtsustatud paiku, nagu püha allikas, palvepuu, matusekoht, hiiesaun jne. Hiite ja sellelaadsete pühapaikadega seotud tavad on olnud alates 13. sajandist kuni tänapäevani Eesti aladel üsna ühetaolised. Hiies ei tohi murda ühtegi oksa, ei tohi niita, maad kaevata, loomi karjatada, seal tuleb hoida nii vaimset kui kehalist puhtust.

Pühad võivad olla aga ka üksikobjektid. Pühasid kive näiteks on Eestis teada ligikaudu 500 ning nende mõõtmed ulatuvad mõnekümnest sentimeetrist kümmekonna meetrini, lisaks leidub pühaks peetud kivivaresid. Pühad puud on kõige sagedamini tammed, pärnad, kased, männid või kuused, aga neid võib olla igast põlismaisest liigist. Püha puu poole pöördutakse tänuga, talle jäetakse ande, tema abiga ravitakse ka haigusi.

Lääne-Virumaal on ajalooliste andmete põhjal teada ligikaudu 200 hiit ja üksikut püha puud, allikat ning kivi. Tuntumad pühapaigad siin on Ebavere ja Kunda hiiemägi, Tammealuse hiis ja Ilumäe hiieniinepuu. Kaasiku sõnul on Ebavere hiiemägi üks väheseid nii hästi säilinud hiiepaiku Eestis üldse. Kaasik kiitis

Lääne-Virumaa omavalitsustest Kunda linna. Tema sõnul taheti ajaloolisele hiiemäele rajada tuulikuparki ning vaieldi ka kohtus, kuid omavalitsus sai oma vigadest aru ja koostöö nendega on hea.

Kunda linnapea Allar Aron rääkis, et Maa­valla Kojaga saavutati kompromiss ja üks tuulik võib sinna tegelikult tulla. Samas tänu nii-öelda tuulikusõjale on hiiemäge rohkem teadvustama hakatud. Linnapea märkis, et enne mahajäetud ja prügine ala, kuhu tuuleparki kavandati, on saanud korda ning seal on läbi viidud ka palvusi koos tõrude muldapanemisega.

Juhend

• IUCN (International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources) on maailma suurim looduskaitseühendus, kuhu kuulub üle 160 riigi. Eesti on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu liige 2007. aastast.

• Raamat “Looduslikud pühapaigad” ilmus esmakordselt inglise keeles 2008. aastal ning juhend kinnitati IUNCi maailma looduskaitsealade kongressi poolt samal aastal. Ka Eesti kiitis selle heaks. Lisaks inglise keelele on juhend varem ilmunud hispaania ja vene keeles.

• Juhendi väljaandmine eesti keeles on tingitud sellest, et Eestis leidub rohkesti looduslikke pühapaiku ning nendega seotud tavad on jõudnud silmapaistvalt elavalt tänapäeva.

Märksõnad

Tagasi üles