Teisipäeval toimus Rakveres teabepäev, kus tutvustati Eesti looduslikke pühapaiku, Virumaa pühapaikade omapärasid, samuti hiite, pühade puude, allikate, kivide ja teiste looduslike pühapaikade haldamise põhimõtteid. IUCNi (International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources – toim.) koostatud juhendi kohaselt käsitletakse looduslikke pühapaiku põlisrahvaste looduskaitsealadena, kus tuleb ajaloolisi tavasid järgides kaitsta koos nii keskkonda kui võimalusi vaimse pärandi avaldumiseks. Raamat annab ka infot, mis üldse on looduslikud pühapaigad.
Maavalla Koja vanem ja Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasik tõi teabepäeval välja, et Eesti on looduslike pühapaikade rohkuse ja nendega seotud vaimse pärandi poolest Euroopas ainulaadne. “Selleks, et looduslikke pühapaiku säilitada, peame teadma, kus need asuvad, milline on pühapaikade olukord ja et neid peab hoidma. Peame hakkama katkenud pärimuslikku sidet uuesti kokku siduma. Teatud mõttes ka taastama,” kõneles Ahto Kaasik teabepäeval.
Kaasiku sõnul on raamat “Looduslikud pühapaigad” heaks abimeheks nii nendele inimestele, kes neid paiku on nagunii väärtustanud ja kaitsnud, kui nendele, kes oma ametiülesannete täitmisel pühapaikadega kokku puutuvad – eelkõige keskkonnaameti, RKM, keskkonnainspektsiooni, keskkonnaministeeriumi, muinsuskaitseameti ja omavalitsuse ning maavalitsuse spetsialistidele.
Ahto Kaasik tõi välja, et paljud pühapaigad ja objektid ei asu riiklikus mõttes looduskaitsealadel, kuid needki vajavad säilitamist ja kaitset. “Tihti käitutakse valesti teadmatusest,” sõnas Kaasik. Ta tõi näiteks, et Lääne-Virumaa pühapaikadest on avalikku tähelepanu pälvinud Ebavere hiiemägi, kus RMK tellimusel tasandati maastikukaitseala sihtkaitsevööndis buldooseriga hiiemäe tipp ning langetati puid. Kaasiku sõnul on RMK tunnistanud eksimust ja palunud maausuliste käest vabandust.