Sisukord
Laupäev
Postimees

Kõrge kukkumine ehk Kuidas karujahi kuninglik staatus taandus tabuteemaks

6 min lugemist
Hobifotograaf Tarmo Samblal oli võimalus pildistada ühes Lääne-Virumaa metsas karu umbes kuue meetri kauguselt. FOTO: Tarmo Sammal

Tavatult kõrge metsloomade arvukus Eestis on naabritega võrreldes paras anomaalia. Jahimehele tähendab see eksistentsiaalset dilemmat: kuidas veenda 21. sajandi heaoluühiskonda, et nad pole põlastusväärsed mõrtsukad.

Tellijale Tellijale

Lubage küsida, kas leidub selline hetk, kus imearmsate kassi-, koera-, hamstri-, mõmmi-, tiigri- ja muude loomade piltide arvukus saavutab kriitilise piiri, kust alates hakkab see moonutama meie reaalsustaju? Missugune võigas tegelane see peab olema, kes neile süütutele olenditele halba soovib või veel hullem – neilt elu võtab? Häbelikult tõusevad üksikud käed – nad nimetavad end jahimeesteks. Ja nad on kimbatuses, sest aja keerdkäigud on toonud nad punkti, kus oma tööd tehes pälvivad nad hukkamõistu. Seevastu oma töö tegemata jättes ... pälvivad nad ikka hukkamõistu, vahest suurematki.

Jahimees Peeter Hussar, kes on jahindusega kokku puutunud juba üheksandast eluaastast alates ehk 50 aastat, viitab asjaolule, millest mööda vaadata ei saa: “Meil Eestis on karusid umbes 600, Lätis seevastu ehk 30. Ökosüsteemi kui terviku heaolu üks indikaatoreid on toiduahela tipus paiknevate tippkiskjate arvukus. Eesti on Euroopa mõistes anomaalia, ­suurulukitel, sealhulgas karudel, läheb siin tavatult hästi.”

04.08.2020 05.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto